(Järg 24. augustil ilmunud osale)
Uus vallavanem ja kaks abi valiti nüüd juba peremeeste hulgast. Senine maatameeste hulgast pärit kolmas vallavanema abi jäeti aga ühehäälselt ametisse. See käik oli ilmselt poliitiline kompromiss ja andis peremeestele vajalikud külade maatamehi esindavate nõukogu liikmete hääled. Näib, et alevi saadikuid kas polnudki sel istungil kohal või nad ei hääletanud. Uus vallavalitsus võttis vanalt kohe asjaajamise üle. Valla toitlustuskomitee eraldas alevielanikele küll veel kahe eeloleva kuu leivavilja, aga pärast seda pidi alev ise enda eest hoolitsemisega hakkama saama.
Asjade edasine areng peatus jõulude eel, kui Vabadussõja lahingud Jõgevale jõudsid, ja ka 1919. aasta esimestel kuudel ei toimunud mingeid arenguid. 1918. aasta 23. detsembri õhtuks olid alevit kaitsvad eestlaste jõud sunnitud Jõgevalt taganema ja alev langes punaste kätte. Vabadussõja Mälestamise Komitee koostatud Eesti iseseisvuse võitlusajastu (1917-1920) kronoloogia järgi jätsid eestlaste relvastatud jõud Jõgeva jaama ja Kurista mõisa maha 24. detsembril. Olin ka ise seda kuupäeva õigeks pidanud, kuni leidsin ülemjuhataja staabis peetud Vabadussõja sõjategevuse päevaraamatust järgmise sissekande: “23. dets. 1918 /…/ Umbes kella 14 aegu sai kapten Andersoni salk Jõgeva piirkonnast Aido küla, Kurista ja Pakaste liinile tagasi löödud.” Nii on õige punaväe poolt Vabadussõjas Jõgeva alevi hõivamise kuupäev ikkagi 23. detsember. „Laisholmi lahingu“ toimumist 23. detsembril kinnitab ka baltisakslaste roodu adjutandi kirjalik ettekanne Eesti 2. polgu ülemale. Alev vabanes punavõimu käest 7. jaanuari õhtuks 1919, teatatakse ühes alevivalitsuse hilisemas kirjas vastuseks siseministeeriumi järelpärimisele. Punased jätsid alevi maha lahinguta ja ega eestlased parajasti Jõgevat rünnanud ka.
Etteruttavalt olgu märgitud, et Saksa okupatsioonivõimudega koostööd teinud H. Dreybladt ja Jõgeva mõisa valitseja Schürmann võeti 4. aprillil 1919 koguni vahi alla, aga 14. aprillil lasti nad juba vabadusse. Suvel korjati relvad ära nii Dreybladtilt kui ka mõisa krahvihärralt.
Omal käel valitsemise algus
Kuni maakonnanõukogu ja -valitsus Jõgeva vallaga tema väga radikaalse käitumise üle vaidlesid, tiksus aeg muudkui edasi. Lõpuks võeti maakonnanõukogu erakorralisel koosolekul 14. aprillil 1919 vastu järgmine otsus: “Tähele pannes suuri vastuolusid Nuustaku ja Jõgeva alevite ja vallavalitsuste vahel ning raskusi, millega alevite elanikkudel ilma vastava omavalitsusliste asutuste võidelda tuleb, tunnistati üleval nimetatud alevite lahutamine valdadest tarvilikuks.”
Sellest, et maakonnanõukogu Jõgeva alevi vallast lahutamise asjus jaatava otsuse on teinud, teavitas maavalitsus 28. aprillil kirjalikult ka alevi lahutamisprotsessi volinikke J. Jürmanni, E. Kursi ja J. Ilvest. Maakonnavalitsus nimetas lahkumineku peamiseks põhjuseks seda, et vallavalitsus tõrkus korraldamast alevi toitlustamist. Sellest informeeris maavalitsus oma 17. mai
13. mail 1919 kogunes Jõgeva seltsimajja 47 alevi inimest, et valida alevile ajutine valitsus. Koosolekut juhatas Villem Sik (nii oli tema perekonnanimi sünnikandel ja nii kirjutas ta ka ise oma allkirja), protokollis Abraham Laan. Alevinõukokku valiti 15 liiget. Alevivanemaks sai ühehäälselt V. Sik, tema abiks August Meos, kirjutajaks Kaitseliidu jaoskonna kirjutaja sõjaväeametnik Jakob Holdt ning kassapidajaks proviisor Ernst Seeberg.
14. mail moodustati alevi heakorra ja tervishoiu järelvalvekomisjon koosseisus arst Hermann Dreybladt, võõrastemaja omanik Elias Mägi ning liha- ja vorstikaupmees Karl Rabisson. 4. juunil astus J. Holdt kirjutaja kohalt tagasi ja uueks kirjutajaks valiti alevi vanemmilitsionäär Gustav Thalberg.
Otsus on lõplik
16. mail peeti seltsimajas uus rahvakoosolek, millele kogunes 52 inimest. Nüüd teatati rahvale, et vallanõukogu 6. detsembri 1918. aasta otsus alevi vallast eraldamise kohta on valla poolt lõplik ja vald on pöördunud kõrgemale poole oma otsusele kinnituse saamiseks.
Ajutine alevivalitsus valitud, hakati otsima, kust sellele tööruume saada. Otsingutel jäädi peatuma mõisa maal asuvale ja mõisale kuuluvale Kabala kõrtsile, mis oli umbes aasta jagu aega tühjana seisnud. Kõrts oli küll 23. aprillini 1920 välja renditud, aga mõisa hooldajaga saadi selle kasutamise asjus kaubale ja ulualune oli leitud. Hiljem hakati kõrtsi alevimajaks nimetama.
4. juunil 1919 otsustati, et “ka ülemäe majad tulevad nummerdada ja majaomanikelt allkirjad võtta, et nad valmis on alevi külge heitma nagu nad juba olid otsustanud”. 13. juunil nimetati ümber saksa-aegsed tänavanimed. Turuplatsi hooldajaks valiti Georg Karin. Ta pidi turuplatsi igal laupäeval üle pühkima ja turu käimla korras hoidma. Selle eest maksti talle 8 marka nädalas.
1919. aasta juunis sai teatavaks, et maakonnavalitsuse poolt üle võetud Jõgeva Haridusseltsi koolis avatakse uue kooliaasta alguses V ja VI klass. Novembris oli I klassis 64, II klassis 58, III klassis 45, IV klassis 31, V klassis 27 ja VI klassis 17 õpilast. Lapsi oli kooli tulnud alevist ja Jõgeva ümbrusest, Härjanurmest, Pakastelt, Vaimastverest, Sadukülast ja mujaltki. Et algselt kavatseti avada ka seitsmes klass, mis oleks toiminud õhtukooli ja majapidamise õpetamise täienduskursusena, oli kool saanud
Suur oli mure klassiruumidega.
Alates 25. jaanuarist 1919 paiknes Jõgeval alaline Kaitseliidu Tartumaa III jaoskond, mida samast ajast juhtis leitnant Julius Matson, kes oli üksiti Jõgeva komandant. Tema kantselei paiknes raudteejaamas ja ametipabereis on märge, et seal on elektrivalgus. Komandandi käsutuses oli 35-meheline komando, selle veltveebliks oli Johannes Riibak. Õhtul kümnest hommiku kella viieni võis tänavail liikuda vaid komandandi loatähega ja loa eest tuli maksta. Vaksalit ja selle ümbrust koos veetorniga, rekvireeritud vilja- ja heinaladu ning raudteesilda valvas alevi ja ümbruskonna kaitseliitlastest vahtkond. Komandandil olid üsna suured volitused kohaliku elu mõjutamisel ja järelevalve alal. Kevadsuvest 1919 sai komandandiks lipnik Johannes Tooming, kes oli pärit Laiuse vallast ja Vabadussõjas kapteniks tõusnud. Ta soosis seltskonnaelu, organiseeris aastal 1919 Jõgeva jahiseltsi ja oli selle esimees.
Omavalitsusliku staatuse saanud alevi esimeseks vanemmilitsionääriks sai Gustav Thalberg, kes asus ametisse 1919. aasta kevadel (arvatavasti mais). Raudteejaama piirkonna esimene militsionäär oli alates 27. novembrist 1918 endine Jõgeva valla militsionäär Eduard Miller. Juba 15. jaanuaril 1919 viidi ta aga üle Tartusse. Asemele määrati Alfred Tiit, ent detsembris tuli temagi asemele juba uus mees.
Vabadussõjas oli Jõgeva alevist eeldatavalt 22 meest, sest just nii mitu perekonda said 1919. aasta 1. novembrist alates rahvaväelase toetust. Varasema aja kohta andmed puuduvad. Nimetatud 22 peret said toetust ka veel 1920. aasta kevadel. Teada on, et 23. aprillil 1919 langes Vabadussõjas Aleksander Jaanson, kelle isa ja kolm õde Jõgeva alevis elasid. Alevis elas ka Johannes Nigul, kes 28. juulil 1920 suri sõjas saadud tervisekahjustuste tagajärjel. Tema ema Ann sai kuus 60 marka abiraha.
ÜLO PÄRN
i
