Jõgevamaalt pärit seiklejahingega Joel Juht tegi möödunud aastal läbi ränga kõrbemaratoni, kus läbis joostes 250 kilomeetrit ning pälvis 214. koha. Sealt hakkas veerema n-ö lumepall, mis viib mehe sõna otseses mõttes otse lumme, sest järgmise aasta veebruaris võtab ta teadaolevalt esimese eestlasena ette külma ja lumise, Põhja-Kanadas toimuva 690kilomeetrise Yukon Arctic ultramaratoni.
Kõik sai alguse sellest, et kõrbemaratoni lõpus viskas üks osaleja kõrvaltelgist nalja, küsides Joelilt, kas too võtab järgmisena ette Yukon Arctic race´i, mida teatakse ka kui maailma raskeimat ultramaratoni. „Sellel hetkel ma ei taibanud seda kõike ja küsisin, mis see on. Aga siis läks aeg edasi ja sattusin juhuslikult uurima külma ja selle mõjude kohta,“ rääkis Joel Juht, lisades, et asus lugema Wim Hofi raamatut „Mis ei tapa“.
Alustas ettevalmistust külmaharjutustega
„Tuli selline inspiratsioon ja kaks asja said kokku. Hakkasin möödunud aastal külmaga enda peal katsetama,“ sõnas Joel, kes läbis enda sõnul ka raamatus antud kümnenädalase koolituse. Viimane andis mehele jõudu ja inspiratsiooni. „Tulemused olid väga kihvtid. Kui enne suutsin hinge kinni hoida võib-olla 50 sekundit, siis tegin rekordi kolme minutini,“ tõi ta näiteks. „Minu jaoks oli hämmastav, et on asju, mida inimene enda kohta ei tea. Siis hakkasingi külmaharjutusi tegema. Algus oli kõva üleminek, sest sa ikkagi ärritad kogu oma närvisüsteemi,“ tunnistas Joel.
Seiklejahingega Joel Juht võtab pöörase teekonna ette juba sellepärast, et talle meeldib maailma teise nurga alt avastada. „Elad ju üks kord ja tahad näha seda, mida iga päev ei näe. Sa ei saa kunagi teada, mis see külm päriselt on. Võitjatunne on nii kihvt,“ põhjendas Joel oma otsust.
Sellel nädalal algas järjekordne treeningperiood, enne seda oli nädalane puhkus. See ei tähendanud niisama logelemist, vaid kaks korda nädalas avavees ujumist ja tunniajast sörki. „Esmaspäeval ei olnud kuidagi motivatsiooni trenni minna. Siis oli 16 korda liivamägedel üles-alla jooksmine, see on tuim tegevus, aga just ühe koha peal tatsumine arendab vaimset vastupidavust,“ kinnitas spordimees, kes manab sellistel hetkedel silme ette just Yukoni kauni looduse. „Ma tean, et see loodus seal on nii ilus, ja siis ei tahagi enam seisma jääda, vaid aina edasi minna, et seda kõike endasse tõmmata,“ tunnistas Joel, kes näeb ultramaratonis võimalust end kõigest muust lihtsalt välja lülitada. „Saan rahulikult muusikat kuulata, keegi ei helista ega mulle saada meile, olen väljas kõigest, mis iga päev inimesi ahistab,“ märkis ta.
Seda, et rajal võib ette tulla raskeid hetki, Joel ei salga. Samuti ei salga ta tõsiasja, et viimased kilomeetrid võivad osutuda väga raskeiks ja võib tekkida küsimus, miks seda kõike vaja on. „Aga see läheb kiiresti üle pärast seda, kui on jäänud viimased 100 kilomeetrit. Siis on tunne päris kihvt, siis mõtled, et see on ju nagu Tallinnast Pärnusse joosta,“ naeris ta. Viimane polegi muide nali, sest Joel jooksiski tänavu mais Tallinnast Pärnusse, läbides 130 kilomeetrit ajaga 16 tundi ja 49 minutit.
Ajaliselt kulutab mees treeningutele nädalas 12 tundi. Nüüd hakkab ta treenima ka jõusaalis, kus tugevdab jalalihaseid. „Üks kord nädalas on jooksmine ja kaks korda nädalas talisuplus. Olen nüüd talisuplejate klubis ka,“ rääkis Joel rõõmsalt. Ta armastab oma trennid hommikul vara ära teha, et seejärel muude asjatoimetuste kallale asuda.
Pisidetailid on külmas olulised
Yukonis asub Joel enda järel vedama 10‒15kilogrammist kelku, rajale viib mees neli kotti varustuse ja toiduga, et kõike ei peaks kogu aeg kaasas kandma. „Ainus probleem on see, et pean täpse plaani tegema. Võib-olla juhtub, et teen selle kõik seitsme päevaga ära, aga võib juhtuda, et teen 13 päevaga. Nüüd tuleb leida balanss, sest kui kuskil üle pingutan, siis on selge, et ma finišisse ei jõua. Ma ei tea täpselt, mida mu keha seal külmas tegema hakkab,“ märkis Joel, kes teab, et külmas hakkab keha tööle teistmoodi ning siis muutuvad olulisteks pisidetailid, neist tähtsaimad vesi ja kihiline riietus.
„Oluline on see, kui palju vett kaasas on, kas termosed saab lahti, sest need külmuvad ära. Ja siis tuleb need üles soojendada, sest kui seda ei tee, tekib veepuuduse tõttu alajahtumine,“ selgitas Joel.
Praegu ootab ta oma varustust, mis on üle maailma kokku ostetud, seejärel asub toiduga katsetama. Kui tavainimene kulutab päevas ligi 2500 kilokalorit, siis külmas tõuseb energiakulu ilmselt kolm korda suuremaks. „Lisaks on vaja hoida toiduvaru 48 tunniks,“ märkis Joel. Juhul, kui rajal peaks midagi juhtuma, võib abi saabumiseks kuluda kaks ööpäeva, seniks peab piisavalt varusid olema. Selle tarbeks sai mees esmaspäeval kätte GPS-telefoni, kuhu on sisse kodeeritud sõnumid, et ta ei peaks külmas trükkimisele aega ja energiat kulutama ning saab kodustele ühe sõrmevajutusega endast märku anda.
„Pean kümme põhisõnumit välja mõtlema ja nad telefonisüsteemi salvestama. Lisaks on seal SOS-nupp. Kui midagi juhtub, vajutan seda ja siis lähevad sõnumid koju naisele, treenerile ja korraldajale,“ märkis Joel.
Esimene katsetus nii külma kui ka üksiolemisega tuleb detsembris, mil Joel siirdub kümneks päevaks Soome treeninglaagrisse.
KERTTU-KADI VANAMB
