Jevgeni Kisurin: Tipus pole aega lõpmatuseni

42-aastane Jevgeni Kisurin, kes ülemöödunud nädalal koos oma hoolealuste, Peterburi Spartaki noorte korvpalluritega Kuremaal treeninglaagris viibis, on arvatavasti üks nimekamaid korvpallureid, kes eales Jõgevamaale sattunud. Pikkust on Kisurinil 2 meetrit ja 7 sentimeetrit ning ta on tulnud Venemaa koondise koosseisus kahtedel maailmameistrivõistlustel hõbemedalile, Euroopa meistrivõistlustel aga korra pronksile.

 

Eesti korvpalliajaloo üks legendaarsemaid sündmusi on Tallinna Kalevi võit Nõukogude Liidu viimastel, 1991. aasta korvpallimeistrivõistlustel. Finaalmängudes oli Kalevi vastaseks Leningradi Spartak, mille ridades ka Teie mängisite. Miks te tookord Kalevile kaotasite? 

Põhjusi oli mitu. Üks oli see, et finaalturniiri ajaks tõi meie peatreener Vladimir Kondrašin meeskonda ka staarid Sergei Grišajevi ja Aleksandr Hartšenkovi, kes alagrupi- ja põhiturniiril kaasa ei teinud. Kondrašin usaldas neid piiritult, aga tegelikult lõhkusid nad ära meie senise mängusüsteemi.

Teine põhjus oli see, et me alahindasime Kalevit. Arvasime, et kui me Armee Keskspordiklubi juba võitnud oleme, siis on tee kullale avatud. Kalev oli ju alagrupiturniirilt „kobina peale” põhiturniirile pääsenud ja me ei pidanud neid ülearu tugevateks. Mängijaid ükshaaval analüüsideski ei leidnud me nende hulgas ühtki tõsist pähklit” olevat. Näiteks Tiit Sokk polnud ju mingi Michael Jordan: ei kiirust, ei erilist hüppevõimet. Aga paraku ei osanud me siis veel piisavalt hinnata ajude osatähtsust korvpallis.

Kui hiljuti Peterburis spordiklubi Spartak 75. sünnipäeva pidasime, siis pakkus nii Spartaki kui ka Kalevi ridades mänginud Aleksandr Karavajev välja, et nüüd võiks samade meeskondade vahel korduskohtumise maha pidada. Meie poolt takistusi poleks, sest enamik mehi on endiselt päris heas vormis. 

Pärit olete Novosibirskist. Kus algas aga Teie korvpallurikarjäär? 

Korvpalli hakkasin mängima samuti Novosibirskis. Mu sealne treener armastas rõhutada, et saavutused tulevad ainult suure tööga. Näiteks armastas ta tuua just Tiit Sokku, kelle isa olevat tema toa põrandale topeltparketi pannud, et ta alumisi naabreid häirimata ka kodus trenni teha saaks.

Pärast keskkooli lõpetamist tulin Leningradi ja liitusin 1986. aasta novembrist sealse Spartaki meeskonnaga. Õppima asusin laevaehitusinstituudis, mille kõigest” 17 aastat hiljem, pärast kõrvalepõikeid mitmesse teise kõrgkooli ka lõpetada suutsin. 

Ja mitu laeva valmis olete ehitanud? 

Minu valitud eriala — tootmise planeerimine — ei eelda, et peaksin oma teadmisi just laevade tootmisel rakendama. Instituudis omandatu sobib väga hästi ka korvpalli konteksti ja aitab mul paremini treeneritööd teha. 

Kahtedel maailmameistrivõistlustel olete Venemaa koondise koosseisus hõbemedalile tulnud. Miks kuld tulemata jäi? 

Kanadas toimunud 1994. aasta MMil olime poolfinaalis veel võidulainel: surusime horvaatidele peale sellise tempo, millega nad ei suutnud kaasa tulla. Nemad mõtlesidki mängu ajal tegelikult juba sellele, kuidas finaalis ameeriklastega hakkama saada, ning jäid lõpuks meile kahe punktiga alla.

Poolfinaalkohtumine lõppes hilisõhtul, finaal oli aga juba järgmisel päeval. Tänapäeval sellist turniirigraafikut ei tehtaks, siis oli aga nii kombeks. Ameeriklased olid saanud natuke kauem puhata, meil polnud osa mehi aga suutnudki sel ööl närvipinge tõttu uinuda. Mõni ime siis, et me neile alla jäime.

Kõige lähemal olime maailmameistritiitli võitmisele 1998. aastal Kreekas. Siis said meile mitme mehe vigastuste kõrval saatuslikuks tühised pisiasjad. Näiteks koondisekaaslane Mihhail Mihhailov kukkus finaalipäeva hommikul heast peast kangitrenni tegema. Küsisime: mees, kas sa ise ka aru saad, mida teed? Aga tema ütles, et temal on Madridi Realiga leping sõlmimisel ja tema peab end vormis hoidma. Otsustavatel hetkedel polnud tast muidugi enam asja.

Mu endaga juhtus veel lollim asi. Reeboki firma, mis meid varustas, tootis ainult täisnumbritega korvpallijalatseid. Minult oleks vaja olnud nr 14,5, aga pidin jalga panema nr 15. Kõige ebasobivamal hetkel jäi saapanina parketiserva taha kinni ja ma kukkusin. Tobedad asjad, aga mõnikord määravad just need asjade käigu. 

Kas Teil kahju ka on, et maailmameistri tiitel saamata jäi? 

Loomulikult! Vahetaksin oma hõbedad silmapilk ühe kulla vastu, kui keegi pakuks! Olümpiakuld oleks muidugi midagi veel erilisemat. Minu ainsaks olümpiaks jäänud 2000. aasta Sydney mängudel saime paraku kõigest kaheksanda  koha. Platsile pääsesin ainult ühes mängus Angoola vastu. Venemaa korvpalliföderatsioon oli just sel ajal võtnud kursi meeskonna noorendamisele, aga olümpiamängud on minu meelest sellisteks eksperimentideks kõige ebasobivam koht.

Oma kogemustest lähtudes panen nüüd oma õpilastele südamele, et nad ühtegi võimalust kasutamata ei jätaks. Kui sportlasekarjääri alustad, siis vaatad suurtele tegijatele alt üles ega usu, et ise ka kunagi nende tasemele jõuad. Kui oled tippu jõudnud, siis arvad jälle, et püsid kümme aastat võitmatuna ega pea mehetegude tegemisega kiirustama. 

Sattusite juba oma karjääri algupoolel aastaks USAsse. Miks Te sinna kauemaks ei jäänud? 

Kutsuti mind sinna juba 1991. aastal, aasta hiljem otsustasingi Virginia Commonwealth University’st stipendiumi taotleda, sest Venemaal ei näinud ma endal hetkel erilist perspektiivi — ei majanduslikus ega ka sportlikus mõttes.

Algul läks Ameerikas kõik kenasti: inglise keele sain kiiresti selgeks, korvpallurina sain end suurepäraselt teostada ja ka mu abikaasale meeldis sealne elu. Paraku ei laabunud kõik siiski nii, nagu me ette olime kujutanud. Kui meie arvasime, et kopsakas stipendiumisumma laekub otse meie pangaarvele, siis tegelikult kulus see meie õppemaksu katmiseks. Selle napi raha, mis meil USAsse minnes kaasa võtta oli, sõime me piltlikult öeldes ära, aga uue raha teenimiseni me ei jõudnudki. Sinna jäämiseks oleks tulnud laenu võtta, aga seda ma teha ei tahtnud. Nii tulimegi Venemaale tagasi. 

Hiljem mängisite vaheldumisi kord kodu-, kord välismaal — Itaalias, Horvaatias, Poolas ja Prantsusmaal — ning vahetasite üsna tihti klubi. Miks? 

Mõnikord olid klubi vahetamisel rahalised, mõnikord muud põhjused. Niisama naljapärast pole ma kusagilt ära tulnud. 

Teie kohta liikus kunagi legend, et olete suhteliselt kehv vabavisete viskaja. 

Karjääri algupoolel võis see nii olla. Asi sai alguse NSV Liidu koondisega Hispaanias turneel käies. Olin siis üsna algaja ja passisin suurema osa mänguajast varumeeste pingil. Ühes mängus kukkus aga mitu põhitegijat viie veaga välja ja mina pidin ootamatult viimasteks minutiteks platsile minema. Lõpuks said mängu tulemuse otsustamisel kaalukeeleks minu vabavisked. Läksin närvi, viskasin mööda ja võit läks käest.

Pärast lõpuvilet ei julenud ma riietusruumigi minna, sest kartsin, et mehed teevad mu pihuks ja põrmuks. Ei mäletagi, kes see oli, kas Tiit Sokk või Rimas Kurtinaitis, kes lõpuks tuli ja ütles: Me ise kaotasime selle mängu, sina pole milleski süüdi.”

Pärast seda oli mul tükk aega hirm vabavisete ees. Mida pingsamalt mõtlesin, et pean sisse viskama, seda kehvemini välja kukkus. Nüüd oskaksin endaga sellises olukorras toime tulla, aga seda, kuidas teist samas situatsioonis aidata, ei tea ma praegugi. 

Lõplikult riputasite ketsid varna 2005. aastal. Kas hakkasite siis kohe Spartaki noormehi treenima? 

Ei. Algul olin klubi spordidirektor. Siis aga selgus, et klubil pole raha naiskonnale uue treeneri palkamiseks, ja see töö anti mulle teha. Algul ei saanud ma üldse aru, milles mu ülesanded seisnevad, ja läksin õudustundega mängudele vastu. Siis aga hakkasid tulema olulised võidud, korvpalliföderatsioon andis mulle treenerilitsentsi ja asi hakkas laabuma.

Vahepeal treenisin korvpalliakadeemias lapsi, siis aga kutsuti mind tagasi Spartaki juurde ja möödunud suvest treenin selle klubi duubelmeeskonda. Praegu oleme Venemaa nn duubelkoosseisude liigas teisel kohal. 

Kas Venemaal tahavad poisid korvpalli mängida? 

Nagu igal pool mujalgi, nii kipuvad ka meil arvutid ja meelemürgid spordi ära sööma”. Korvpalliakadeemias kogesin, et saja trenni tulnud lapse hulgas oli ehk kümmekond sellist, kellest sportlast vormida annab. Täiendan end praegu FIBA treenerite sertifikaadi koolitusel, kus ka eestlasi osaleb, ja seal tutvustati  meile ühe huvitava uuringu tulemusi. Selgub, et koordinatsioon ja füüsiline aktiivsus arenevad lastel välja esimese viie eluaasta jooksul. Kui need aastad maha magada, võib olla juba hilja.

Ses mõttes on meil palju Ameerikalt õppida. Kui meil kujutatakse sealset sporti tihti puht mustanahaliste spordina, siis mina võin oma kogemuse põhjal öelda, et seal spordivad kõik — nii mustad kui ka valged —, ning juba lapsest peale. Meilgi on riik hakanud noortespordile väga suurt tähelepanu osutama ning seda heldelt rahastama — kas otse või riigile kuuluvate ettevõtete, näiteks Gazpromi kaudu. Ju on siis mõistetud, et noortesporti panustades kulub hiljem vähem raha politseile, kohtutele ja vanglatele.

Ka meie klubi ehitab praegu Gazpromi tütarettevõtete abiga uut kahe väljakuga spordihalli. Kui see valmib, ei pea me enam treeningute ajal naiste ja neidude võistkonnaga saali jagama. Kavatseme klubi juurde avada ka korvpallikooli, kus noored saaksid alates 12. eluaastast teadmisi ja oskusi omandama hakata. 

Kuidas Teile Kuremaa treeningutingimused sobivad? 

Väga hästi. Praegu, mil meil Peterburis uut halli veel pole, on meil siin paremad tingimused kui kodus. Saal ja jõusaal on paremad ning isegi ujula on olemas. Kasuks tuleb seegi, et poistel pole muid ahvatlusi ning nad saavad üksnes treenimisele keskenduda. 

Peterburi Spartaki naiskonnas mängib ka üks eestlanna — Jõgevamaalt Voorelt pärit Merike Anderson. 

Jah, tean teda. Ta on väga tubli: võitleb iga punkti eest ja mängib, võiks öelda, mitte eriti naiselikku korvpalli.

Mis puutub veel kokkupuutesse eestlastega, siis Spartaki duubelmeeskonna üldfüüsiliste treeningute eest vastutab Narvast pärit Kalju Korsten. Rauno Pehkaga aga olime ühel ajal NSV Liidu noortekoondises ning elasime treeninglaagrite ja võistlusreiside ajal enamasti ühes toas. Keegi teine ei kannatanud teda välja: ta mängis alatasa akordioni ja tüdrukud olid tal ka ümber kui mesilased. Rauno oskas juba siis hästi inglise keelt ning Ameerikas võistlusreisil käies andis ta isegi treenerite eest intervjuusid.

i

RIINA MÄGI

blog comments powered by Disqus