Nende aluseks saab olla siiski esimene koondväljaanne ja selliseni on kirjastus “Ilmamaa? nüüd ka jõudnud, avaldades sarja ?Eesti mõttelugu? 75. köitena teose “Lennart Meri. Poliitiline testament? (august 2007). Koostanud on raamatu ajaloolane Toomas Hiio ja Lennart Meri vanem poeg Mart Meri, kes mõlemad on kirjutanud ka järelsõna.
Raamatusse on sisse võetud Lennart Meri esinemised trükis ja suusõnal 2001?2005. Mitte pärand ega mälestused, vaid jätk poliitilistele seisukohtadele ka väljaspool hetkelisi kaalutlusi.
Lugeja leiab sealt näiteks tervituse ?Res Publica? üldkogule 8. detsembril 2001. Lennart Meril olid, ma arvan (sel ajal me enam ei suhelnud), oma lootused uuele jõule meie riigi põhimõttelises valitsemises, sest ?Isamaaliidu? ideeline hajutatus teda rahuldada ei saanud ja riigi triivimine polnud kooskõlas tema põhimõttega olla otsustav. Kuid tema sõnadest uutele tegijatele on ometi tunda, kuidas ta polnud päris kindel sündiva erakonna kandepinna sügavuses. Kasutades laevaehituse sõnavara ? milline on uue partei püstuvus. See varjatud ebakindlus on aga täiesti mõistetav, kui mõelda, et Lennart Meri pidi ütlema oma sõnad ajal, mil tema enda roll riigis oli radikaalselt muutunud. Ta polnud enam võimul.
Eksitav pealkiri
Raamatu pealkirja ? “Poliitiline testament? ? üle on jäänud kahjuks nõu pidamata. Testament tähendab inimese korraldusi oma pärandi suhtes pärast teda. Poliitiline testament peab tegema sedasama inimese niisuguse pärandiga, mille loob isiklik võim ideoloogiliselt aluselt. Sellist testamenti Lennart Meri jätta ei võinud, sest ta ei saanud siduda Eesti Vabariiki üksipäinis oma isikliku tahtega. Tema viimaseks võimukandjalikuks aktiks oli algatada presidendi otsevalimine. Ta kõhkles seejuures kaua, mis on ka arusaadav, sest polnud siis ega ole nüüdki selge, kuidas muudab otse valitud president võimude lahusust parlamentaarses demokraatias.
Üks, mis oli tal südamel, puudutab riigipea suhet riigikaitsesse. Juba presidendina tegi Toomas Hendrik Ilves ettepaneku siduda riigikaitse juhtimine senisest rohkem täidesaatva võimuga, mis protseduuriliselt on arusaadav, kuid sisaldab tohutut ohtu politiseerida riigikaitse hääletustulemuste pragmaatika järgi ?vastavalt seadusele?. Lennart Meri kaalutlus oli mõõdukam. Tema pooldas riigipea ja kaitseministri koosvastutust ehk ühiseid allkirju.
Põhiseadusest kõrgemalTeiseks põhimõtteliseks küsimuseks oli Eesti terviklikkus võimu efektiivsuse mõttes nii kodaniku kui ka riikidevahelise suhtlemise tasemel. See, mida ta tahtis, oli, et me ei jääks isolatsiooni ei inimeste ega rahvana. Poliitilises mõõtkavas ei piirdunud ta oma tahtmises aga Eestiga, sest probleem ongi üldisem ? kas Lääs saab aru, mida kujutab endast Ida, kust see algab ja kui kaugel ta õigupoolest on? Saksamaa gaasivarustuse mõttes näiteks äärmiselt lähedal, esialgsete kavade kohaselt juba Hiiu madala taga.
Ühest ja lõplikku vastust oma küsimusele Lennart Meri siiski anda ei võinud, sest temasugusele oli ju selge, kui väga erinevad üksteisest bütsantslik Ida, Siber idapoolsete soomeugrilaste jaoks ja Aasia. Ta jõudis aga hoida seda küsimust päevakorral ning mitte isikliku kasu pärast, vaid üldistes huvides. Omal viisil oli ka tema õpetaja, eelistades muide õppida iseseisvalt.
Poliitilist ajalugu võib kirjutada kirglikult, aga ka enesekeskselt või siis jälle päris kuivalt. Igal juhul peab olema käepärast korralik allikmaterjal, järelikult seegi, mida inimene ise on kirjutanud. Siit kiusakas küsimus: millisena avaldub meie riigi areng aastatel 2001 ? 2006, kui põhjalik ajaloolane võtab aluseks Arnold Rüütli nonde aastate esinemised? Pausiga kahe lääneliku presidendi aegade vahel meil tegemist ei ole, sest riik on jätkunud. Riigipea sidumine kahe erakonna omavahelise lepinguga ei jäta aga kahtlust, et presidendi rolli taheti tõmmata põhiseadusest allapoole.
Lennart Meriga oli teisiti. Tema kaldus tõusma põhiseadusest kõrgemale.
PEETER OLESK
