Sõjaaegsete Eesti Lennuväelaste Ühenduse esimehel Hendrik Arrol on tuline õigus, et Vabadussõja mälestussamba vastased on avanud tule kõikidest torudest, et mälestussammast ei tuleks ja eesti rahva lõhestamine käib täie rauaga.
?Mis see kümme aastakest juba oodatud ligi 90 aasta juures ikka oodata oleks. Langenud ja surnud nagunii kraaklema ei kipu,? on Arro põhjendatult irooniline. 1925. aastal sõjaväelenduri peres sündinud ja 17-aastaselt Eesti eest sõtta läinud mehena võib ta kõnelda lahkuva põlvkonna nimel.
Ohutunne on kadumas
Eesti on vaba olnud juba nii kaua, et vabas Eestis sündinud lapsed on põhikooli lõpetamas. Nendest pisut vanemadki, ülikooli astujad, ei oma mingeid halbu mälestusi okupatsiooniajast. Kadumas on ohutunne ja kuigi ma olen kaugel sellest, et peaksime endas kandma viha ja kibestumust ning alatasa kaeblema, ei tohi me mingil juhul oma minevikku unustada. Õigemini peame ta alles avastama, rahvusena taas iseendaks saama, sest ajaloo ees seisavad praegu ühesugustena nii need, kes on alles noorusest nõrgad, kui ka need, kes juba vanadusest väetid.
Kõrgesse ikka on jõudnud ja vähe on alles neid, kes vabatahtlikuna sõtta läksid alaealistena. Ning rahuaegsest Eestist, 1930. aastate keskpaigast on ka praegustel kõige eakamatel, andku nad mulle andeks, samasugused isiklikud mälestused, mille sarnaseid me eelmise laupäeva Vooremaa lasteküljelt võisime lugeda. Need pole valed mäletused, kuid on lapse mälestused! Nii ei ole meil täit selgust sellestki, miks ei suudetud Vabadussammast Tallinna püstitada juba enne sõda, kuid nagu võib lugeda praeguse samba pooldajate internetileheküljelt www.vabadusemonument.ee , oli ka tookord nii, et kui kaks eestlast oli koos, tekkis kohe vähemalt kolm arvamust, rääkimata sellest, et osa nn kunstnikkonnast vaatas vasakule.
Lihtsameelsetega manipuleerides
Taaskord kunstnikkonna lihtsameelsema osaga manipuleerides on olukorda ära kasutamas need, kes tegelikult mingit eestlaste vabadusvõitlust kujutavat monumenti Tallinnas kunagi näha ei taha. Kuigi mõni üksik loomeinimene võibki unistada kaasaegsest kunstikeelest ja mõni lihtsameelne arvata, et võitleb vaid risti vastu, on presidendile, peaministrile ja kaitseministrile adresseeritud avalik pöördumine oma olemuselt protestikiri.
Monumendivastase kampaania algatajad on lihtsalt mässajad, mõned neist lausa geneetiliselt punased. Naljakas on, et nende sõnakasutusest jääb mulje, nagu tehtaks Vabadussammast nende rahast. See mõjub koomiliselt, sest samba jaoks on raha annetanud juba ligi 10 000 inimest. Suur osa tõenäoliselt vanu inimesi, kellel pole internetti, kus kraagelda, ja kes on tõesti hingelt Eesti patrioodid.
Vabaduseristi kritiseerijate selgitus on pikk ja demagoogitsev, nagu oleks see kopeeritud mõnest Jaak Alliku kirjutisest Rahva Hääles nii 25 aastat tagasi. Monumendi vastased ütlevad oma pöördumises, et Vabadusristil on ordenina Eesti iseseisvuse ja vabaduse ideaale kandev tähendus, kuid suurendatud kujul mõjub see vastupidiselt. ?Komisjon eiras võistlustingimuste kaasaegse vormikeele nõuet, mille järgi poleks võidutööd saanud auhinnata,? teatavad vastalised.
Mida ühed kaasaegseks vormikeeleks peavad, pole raske ära arvata: elame ju ajastul, mil riigilipuga võib täiesti karistamatult teha mistahes roppusi ning tituleerida seda kunstiks. Teised aga sooviksid sellega Eesti omariiklust ja vabadusvõitlust teadlikult naeruvääristada.
Ventilatsioonitoru ei meeldiks inimestele
Hendrik Arrol on õigus, et sellist sammast, mis kõiki rahuldaks, ei ole isegi teoreetiliselt võimalik luua. “Vaevalt suudaks mingi moodne kunstiline torukimp või ventilatsioonitoru inimestele meeldida,? kirjutas vanahärra Delfi portaalis paar päeva tagasi.
Erimeelsused Vabadusristi ümber on aga eestlaskonna taaskord võimalikult ühtseks liitnud. Toetajate põhjendus on aus ja veenev: “Jätkem seljataha nääklused ja virin, ühendagem jõud, et minevikku mäletades kindlustada tulevikku,? kõlab üleskutse, mille all on nimed, kellest mõned ehk eile veel ühte majjagi ei mahtunud. Jürgen Ligi ei peaks aga imestama: sotsidega koalitsiooni teha oli riskantne algusest peale ja oli vaid aja küsimus, mil nad oma värvi näitama hakkasid.
Vabaduserist tuleb niikuinii, vaatamata vastaliste ähvardustele. See, et kuri risti kardab, pole uudis, ent ajalugu on ka näidanud, et kriisiolukordades ei karda eestlane kuraditki. Mida rohkem provokatsioone ja jama meile tekitatakse, seda ühtsemad me oleme. Nendele aga, kellele konkreetne sambakuju mingil põhjusel tõesti lihtsalt ei meeldi, soovitan järele mõelda, kas ikka tasub ennast riigikukutajate nimekirja panna.
JAANIKA KRESSA
