Mõned aastad tagasi tulid harrastusajaloolased Marek Laimets ja Raoul Annion välja ideega anda välja eesti rahvuseepose “Kalevipoeg” piltversioon. Algul hullumeelsena tundunud ettevõtmine on ajapikku edenenud ja möödunud laupäeval esitleti Kääpal Kalevipoja muuseumis pilteepose kolmandat osa. Terve eepos peaks “pilti pandud” saama seitsme raamatuga.
Pilteepose loomise initsiaatoriks oli Marek Laimets, kes kutsus idee teostamisele appi oma hea sõbra Raoul Annioni. Viimasest ongi nüüdseks saanud projekti eestvedaja. Raoul Annion oli ka see, kes möödunud laupäeval Kääpal pilteepose kolmandat osa esitlemas käis.
Tema sõnul aitab pilteepos Kalevipoja legendide maailma sisse elada ka neil, kellele eepose regivärsiline tekst raskepärane tundub. Tõsi, ka kuus-seitsekümmend protsenti “Kalevipoja” algtekstist on piltide juurde ära mahtunud.
Pilteepos pole siiski ainult abivahend originaalteksti paremaks mõistmiseks, vaid see on kujunenud omaette väärtusega teoseks, sest pilteepose loomisse on kaasatud andekad joonistajad ja pilteepose visuaalne maailm on üles ehitatud mitte ainult fantaasiat, vaid ka ajalooteadmisi ja Eesti maapõuest välja tulnud arheoloogilisi leide appi võttes.
Pilteepose esimene osa valmis 2014. aastal ja teine mullu. Neljas saab valmis arvatavasti tuleval aastal. Kui algselt oli plaanis lasta kogu pilteepos valmis joonistada ühel kunstnikul, siis tegelikult on nii läinud, et iga osa valmib ise kunstniku käe all.
“Pärast esimese raamatu valmimist sain aru, et ühe kunstniku jaoks on terve pilteepose valmisjoonistamine liig mis liig. Keegi ei taha end ju kümmekonnaks aastaks ühe tööga siduda, vahepeal eelistatakse ikka uusi väljakutseid otsida,” tõdes Raoul Annion.
Kolme esimese osa pildid on valmis joonistanud vastavalt Toom Tragel, Jevgenia Dudin ja Ats Nukki, neljanda osa pilte nõustus joonistama Eesti Kunstiakadeemia graafikaprofessor Urmas Viik.
“Neljandat, teoksil olevat osa soovis joonistada ka üks noor itaallanna. Mine tea, võib-olla saab temast viienda osa kunstnik, ainult et teda on siis kindlasti rohkem juhendada vaja, kui eesti kunstnikke, sest meie eepose maailm on talle võõras,” sõnas Raoul Annion ja lisas, et ka teise osa venelannast kunstnikku tuli päris palju nõustada. Näiteks haldjatest ja murueide tütardest tekkis tal oma arusaam, mis meie ettekujutusega neist müütilistest olenditest eriti ei kattunud.
Tagada järjepidevus
Vaatamata sellele, et joonistajad on eri osade puhul erinevad, tuleb tagada teatud järjepidevus. Ühe kunstniku joonistatud pilteepose tegelased peavad ju näiteks ka järgmises, teise kunstniku joonistustega raamatus äratuntavad olema. Aga kindlasti saab iga kunstnik pilteepose visuaalsesse maailma ka mingeid oma jooni sisse tuua.
Pilteepose kolmandas osas sünnib ka süngeid asju. Näiteks tapab Kalevipoeg Soome sepa vanema poja.
“Oma kõige suuremad vead teebki Kalevipoeg Soomes: tapab Tuuslari ja sepa poja ning hukutab saarepiiga,” ütles Raoul Annion.
Tema sõnul on käibele läinud arusaam, et Kalevipoeg vägistas Saarepiiga, aga tegelikult võib siin pigem tegemist olla keelatud armastuse teemaga. Ka Saarepiiga oli ju Kalevite soost, seega oli Kalevipoeg justkui tema vend.
Tuuslari tapmise kohta ütles Annion, et see leidis aset äkkvihas: Kalevipoeg pidas nimelt teda süüdlaseks ema Linda kadumises. Tüli Soome sepa pojaga tekkis purjus peaga kiitlemisest.
“Soomes oli justkui Kalevipoja hilispuberteet. Pärast seda kahetses ta oma eksimusi, sai täiskasvanuks, asus maad harima ja rahvast kuningana juhtima,” ütles Raoul Annion.
Tema sõnul järgneb eeposes Kalevipoja Soomest naasmisele nn vahelugu suure tamme raiumisest. Mõned uurijad on püstitanud küsimuse, miks sellist eepose sündmustikuga vähe haakuvat vaheosa üldse vaja on, aga Annionil on selle kohta oma seletus: tema meelest ongi see lugu justkui Kalevipoja hilispuberteedi ja täiskasvanuea vahele tõmmatud piir.
Kalevipoja eestlaste kuningaks saamise lugu tõestab Annioni meelest, et meie eeposekangelane polnud sugugi nii rumal, kui paljud arvavad ta olnud olevat. Endi hulgast kuninga väljaselgitamiseks heitsid Kalevite kanged pojad ju võistu kive. Ning Kalevipoeg tuli võitjaks tänu vendadest paremale heitetehnikale: kui vanemad vennad suunasid kivi kõrgusse, pilve piirile, siis Kalevipoeg saatis selle madalal lennul teisele poole järve.
“Kuidas see Kalevipoeg siis rumal sai olla!” ütles Raoul Annion.
Vanad sepatarkused
“Kalevipoja” kohta on vahel halvustavalt öeldud, et see on Kreutzwaldi kirjutatud kunsteepos, mitte ehe rahvalooming. Ühest küljest on see õige, teisalt olid Kreutzwaldile kirjutades aluseks vanad rahvajutud.
“Näiteks Soome sepa juures Kalevipojale mõõga valimist kirjeldavas episoodis tulevad välja vanad sepatarkused, mida arstist Kreutzwald poleks kuidagi omast peast sinna kirja panna osanud,” ütles Raoul Annion.
Enda sõnul on ta pärast pilteepose iga osa valmimist tükk maad targem.
“Mina olen tegelikult hoopis finantsinimene ja kui pilteepost koos Marekiga tegema hakkasime, teadsin Kalevipojast vähem, kui keskmine eestlane. Aga kuna olude sunnil pidin hakkama tegelema ka pilteepose tekstipoolega, on mu teadmised jõudsalt kasvanud,” ütles Raoul Annion.
Töö pilteepose kallal pole mõistagi ala, mis midagi sisse tooks.
“See on nii, nagu kultuurivaldkonnas tihti, et tööd võid sa teha, aga raha peab sul endal olema,” ütles Raoul Annion muiates.
Tema sõnul tunnevad välismaalased meie Kalevipoja vastu tihti suuremat huvi ja austust, kui eestlased. Kui tema ja Marek Laimets 2014. aasta laulupeol pilteepose projekti tutvustamas käisid, kohtasid nad näiteks hiinlast, kes oli suur Kreutzwaldi fänn.
Kalevipoja muuseumi juhataja Ulvi Tamm tõi oma praktikast sarnase näite: tema on kohanud Jõgevamaale vahetusõpilaseks tulnud välismaa noori, kes on suuremad Kalevipoja-huvilised, kui kohalikud õpilased. Ent nii Annion kui ka Tamm kinnitasid, et viimasel ajal on austus Kalevipoja vastu tõusnud ja tema maine paranenud. Kas see just tänu pilteeposele juhtunud on, kes seda teab. Aga võimatu see pole.
RIINA MÄGI
