Olles mures paljude haruldaste liikide ülemäärase kasutamise pärast, sõlmisid mitmed riigid 1973. aastal Loodusliku Loomastiku ja Taimestiku Ohustatud Liikidega Rahvusvahelise Kaubanduse Konventsiooni CITES, millega on ühinenud juba 160 riiki. Eesti liitus selle konventsiooniga 1992. aastal.
Vastavalt keskkonnaministri 1999. aasta detsembris allkirjastatud määrusele “Medaliväärseid jahitrofeesid sisaldavate loomakogude, kaitsealuste liikide isendite ja CITESi lisadesse kantud liikide isendite valdamise ning nendega tehtavate tehingute registreerimise kord” kuuluvad registreerimisele karu, hundi ja ilvese koljud ning nahad. Selle eesmärgiks on kogude ja isendite kohta teabe kogumine, korrastamine ja säilitamine ning nendega tehtavate tehingute riikliku arvestuse pidamine. Samas on märgitud, et CITESi nimekirja kuuluvate isendite (karu, hunt, ilves) koljude, nahkade ja topiste omamine, kui neid pole registrisse kantud, on seaduse rikkumine.
Kas just seaduskuulelikkusest või hoopiski soovist saada oma jahitrofeele tasuta rahvusvaheline registreerimisnumber toodi selleks puhuks siia saabunud Keskkonnaministeeriumi metsaosakonna peaspetsialisti poolt ülevaatamiseks ja märgistamiseks sadu loomanahku ja koljusid. “Jahitrofeed on osa meie kultuurist ja jahinduslikust väärtusest, seetõttu ongi vaja neid säilitada ja nendega tehtavate tehingute riikliku arvestuse pidamine,” selgitas Jõgevamaa jahimeeste trofeesid tunnustama tulnud Keskkonnaministeeriumi metsaosakonna peaspetsialist Kaarel Roht. Tema sõnul on meil küllaltki põhjalik jahitrofeede register olemas juba 1967. aastast, seda põhiliselt näitustel medaleid saanud koljude, sarvede, nahkade, topiste jt jahimälestiste kohta. Nüüdne trofeede ülevaatamine oli mitmeti vajalik: täpsustada ja täiendada registrit ning võtta arvele CITESi kaitse all olevate liikide isendid ja seegi, et mehed said teada, millist trofeed tasub näitusele tuua.
Lagedale ilmus palju medaliväärset
“Jõgevamaa on veidi eriskummaline: siinsed jahimehed on käinud oma trofeedega väga vähe näitustel, ometigi leidsin mulle näha toodust küllaltki palju medaliväärset. Andsin meestele julgust tulla esinema tänavu novembris Sagadi koolituskeskuses toimuval üleriigilisel jahitrofeede näitusel ? kui mees just medalist suurt lugu ei pea, jätab ta vähemalt oma nime Eesti jahindusajalukku, et on väärtusliku trofee küttinud. Uusi asju, mis võiks pääseda Eesti edetabeli esikümnesse, ma seekord siin ei näinud, küll aga mitmeid hõbe- , pronks- või isegi kuldmedalit väärt nahku ja koljusid. Mehed on kõvasti vaeva näinud ja aastakümnetega kogutu alles hoidnud. Ega nahkade säilitamine pole kerge lõbu, kolju hoidmine on palju lihtsam. Üheks põhjuseks, miks Jõgeva mehed vähe näitustel on käinud, võib olla liigne tagasihoidlikkus, teiseks ehk mõõtmisvahendite puudus ja ka oskus mõõta,” arvas rahvusvahelise kategooria jahitrofeede ekspert Kaarel Roht.
Ilvestega esikohal
Suurem kogus karu-, ilvese- ja hundijahti meenutavaid ja väärtustavaid trofeesid oli ette näidata Kungla jahiseltsi esimehel Gaido Padrikul. “Võtsin kaasa kolme karu nahad ja koljud, samuti kuue hundi ja kahe ilvese trofeed. Need olen tabanud põhiliselt Torma ümbrusest. Minu senistest jahitrofeedest on kahtlemata hinnalisem 2000. aastal lastud karu kolju, mis püsib praegu Eestis teisel kohal, maailmas aga kusagil esikümne hulgas. Selle karu nahk on ka üsna suur, 384 punkti väärt, kuid jääb teiste poolt kütitutest siiski alla,” nentis edukas hundi- ja karukütt.
“Eestis on praegu ainult 33 medaliväärset karunahka, neist neli Jõgevamaalt, koljusid aga 112,” vaatas jahitrofeede ekspert Roht oma sülearvutis olevast andmebaasist. “Karu nahku ja koljusid ei saagi meil palju olla, sest pruunkaru võeti looduskaitse alt alles 1982. aastal ja hakati lubama nende piiratud küttimist. Seevastu on meil eriti suur ilvesetrofeede kogu: Eestis on 667 medaliväärset ilvesekoljut, nõnda suurt kogu pole vastu panna ühelgi teisel riigil Euroopas,” teadis keskkonnaministeeriumi metsaosakonna peaspetsialist. Jõgeval ja Põltsamaal nähtud trofeede registreerimisel selgus, et Jõgevamaa jahimeeste kollektsioonidest lisandub veel õige mitmeid medaliväärseid.
ARDI KIVIMETS
