Rahvusvaheliselt üldtunnustatud põhimõtete järgi on esmatähtis jäätmeteket hoopiski vältida. Teises järjekorras on soovitatav jäätmeid taas- ehk korduvkasutada. Jäätmete kõrvaldamine, sh ladestamine on kindlasti üks ebasoovitavamaid käitlusviise.
Majades, kus on küttekolle või muu põletamisvõimalus, kiputakse vähemalt osa jäätmetest ise ära põletama. Papi, paberi ja puidu põletamine on keskkonnakaitseliselt aktsepteeritav, kuid muude jäätmete, eriti plasti põletamine on meie ümbritsevat keskkonda kahjustav.
Plastide põlemisel tekivad mürgised ühendid
Plastide keerulist ja muutlikku koostist arvestades tuleks nende kodus põletamist täielikult vältida. Tõsi, mõne kilekoti, nn PE-de (polüeteenplastid) väikeses koguses maksimaalse tõmbega ja kõrgel temperatuuril põletamine suuremat ohtu ei kujuta. Kuid suures koguses seguplastide põletamine, seda just madalal temperatuuril ja puuduliku tõmbega, on ohtlik, sest osa materjali ei põle ära, vaid aurustub ja võib korstnas kondenseeruda. Tagajärjeks on suitsulõõri selline ummistumine, et korstnapühkija soovitab kogu korstna uuega asendada…
Korsten on aga veel väike mure. Mittetäielikul põlemisel tekib isegi tavaliste PE-plastide puhul hoopis ohtlikumaid, lausa kantserogeenseid ehk vähkitekitavaid ühendeid. Üks vanemaid kasutuses olevaid plaste on polüvinüülkloriid PVC, millest on tehtud näiteks vanad heliplaadid. PVC-d ei kasutata enam kuigi palju pakendites, küll aga ehitusmaterjalides (aknad, uksed, lae-põranda-seina profiilid ja katted, kaablite isolatsioon jms). Selle materjali kodusel põletamisel tekib kindlasti dioksiine. Teatmeteosed ütlevad, et dioksiinide puhul on tegemist ühe kõige mürgisema ühendiga, mida inimene on suuteline tekitama ? ja seda just kodusel jäätmepõletusel. Dioksiine võib tekkida ka teiste kunstmaterjalide, nt kummi põletamisel.
Seega ? mõne üksiku kilekoti või nn komposiitpakendi (papp ja kile) kõrgel temperatuuril põletamine ei ole suur patt, muu plastmaterjali kodus (ahjus, kaminas, lõkkes) põletamise korral on aga tegemist otsese keskkonna mürgitamisega, mis ohustab ka inimesi.
Jäätmepõletusel on oma koht jäätmekäitluses ? kuid seda spetsiaalsetes kaasaegsetes tehastes, kus kõik keskkonnaalased ohud on välditud. Ilmselt jõutakse Eestis niikaugele lähema viie aastaga.
Kuidas siis jäätmetega toime tulla?
? Sordi jäätmeid juba tekke kohal ning kasuta jäätmete taaskasutussüsteeme (jäätmejaamad, jäätmekogumispunktid), isegi kui need ei asu päris koduukse kõrval!
? Küsi rohkem lisa kohalikust omavalitsusest!
? Ära põleta jäätmeid!
? Ära viska jäätmeid teepervele või metsa alla!
? Ära sokuta neid kellegi teise konteinerisse!
? Liitu korraldatud jäätmeveoga, nii ei koorma sa oma jäätmetega teisi inimesi ja keskkonda.
See kõik ei ole üldse keeruline, vaid arusaadav ja loogiline tegevus igale mõistusega inimesele. Igaüks saab jäätmete ohutu käitlemisega hakkama. Ka ostlemisest võib rahuliku südamega rõõmu tunda, kui on selge, et tarbimisega kaasnevad jäätmed on keskkonnasõbralikult käideldud.
Plastide välimääraja
Plastide korduvkasutuse hõlbustamiseks on nendest valmistatud mahutitele-pakenditele kantud vastava plastitüübi tähis ? kolmest suunda muutvast noolest moodustatud kolmnurk, milles sees on vastav number ja all tähekombinatsioon.
PET (1) ? polüetüleentereftalaat: gaseeritud jm karastusjookide pudelid, valmistoidu karbid.
HDPE (2) ? kõrgtihe polüetüleen: mitmesugused pudelid (ket?up, majonees jms), kodus kasutatavad kemikaalid (pesuvahendid, ?ampoonid jms).
PVC (3) ? polüvinüülkloriid: kaubakastid, toidupakkekile, mineraalvee- ja ?ampoonipudelid.
LDPE (4) ? madaltihe polüetüleen: kilekotid, toidupakkekile.
PP (5) ? polüpropüleen: või- ja margariinikarbid, valmistoidu karbid.
PS (6) ? polüstüreen: jogurti-, kreemi- jms topsid, vahtalused lihale, puuviljadele, joogitopsid jm.
OTHER (7) ? muu plastik: kõik plastid, mis ei kuulu eelnevate hulka, näiteks melamiinvaikudest toodetud plastid, mida kasutatakse plasttaldrikute ja -topside valmistamiseks.
KAILI KUUSK,
Keskkonnaministeeriumi jäätmeosakonna nõuniku kt
