Eile oli lastekaitsepäev, mida veel ka täna ja homme mitmel pool pidulikult tähistatakse. Nõukaajal oli sel puhul kombeks rõhutada, et ainult meie maal on kõigil lastel õnnelik lapsepõlv.
Lausa nii loosunglikult meil praegu ei väljenduta, aga kas pole variserlik suhtumine seegi, kui riiklikul tasemel kuulutame, kui kallis ja oodatud on Eestimaal iga sündiv laps, kuid jätame sellesama väärtusliku ja oodatu poolnälga, kui tema vanematel hästi minema ei juhtu. On ju viimasel ajal kõik ettepanekud lastetoetusraha pisutki suurendada või siis vähemalt mitte lasteraha toimetulekutoetusest maha arvestada kõrbe hüüdjahääleks jäänud. Ja põhjendusi on varnast võtta. Kuni väiteni, et saamatud-süüdimatud vanemad joovad selle raha nagunii maha. Kas pole ohtu, et nii asjadesse suhtudes võiks jõuda avastuseni: milleks komistama kippuvatele töötajatele miinimumpalgast rohkem makstagi, nagunii joovad maha?!
Enam kui saja aasta eest kirjeldas Ernst Peterson-Särgava oma raamatus “Paised” jõukat taluperemeest, kes kiriku korjanduskarpi India nälgijate toetuseks heldelt annetas, kuid oma talu sauniku lastele peotäit pudrujahu keelas, kui peres häda käes.
Eestigi on varmas teisi riike abistama. Mitte et see paha oleks, aga…
Käes on laste kevadine pidupäev. Tore, kui neid sel puhul kostitatakse ja lõbustatakse, aga üks tasuta reis, teatrikülastus või jäätisetuutu ei lahenda valusaid probleeme.
2. juuni 2012
