Aastal 1910, 19. oktoobril, nagu tõenäoselt ka ükskõik millisel teisel aastal Gröönimaal, kadus päike talveks horisondi taha. Eskimod ei kurvasta selle üle, hoopis hõiskavad rõõmust. Pikk suvi, kui päike kogu aeg paistab, on väsitav. Elatakse telkides ja kui lähed magama, on valge ja üles tõustes samamoodi ‒ silmad igatsevad pimedust. Niipea, kui päike kaob, siis alles elu algab, fjordid jäätuvad ja hakatakse rohkem külas käima, algab morsa- ja hülgejaht. Gröönlastele on tulnud tore aeg, saan teada Peter Freucheni reisiraamatust “Minu Gröönimaa noorus”. Aga meil jaanipäeva paiku on ju ka nagu polaarpäev, valgust on liiga palju. Ei ole nii, nagu näidendis “Armastus kolme apelsini vastuˮ, et “ööd on meil mustadˮ. Ööd on valged, mis iseenesest on ju romantiline. Nagu igiarmsas Saaremaa valsi laulus, kus ööd on nii valged ja kuluvad ruttu, et sellepärast ei saa linalakkneidu kinni püüda. Minu sõjajärgse lapsepõlve ajal oli laul eriti populaarne, emagi laulis seda ning kujutasin siis ette, kuidas üks imeilus piiga jookseb ees ja kuldtärniga sõjamees järel nagu letsu mängus. Ja öö lõppes ära ning neiu võitis “jooksukrossiˮ! Ei tea, kas ja kes rõõmustas selle üle?
Laulus on juttu juunikuu ööst ja automaatselt seostad seda lühikest ööd ja pidu pööripäevaga. Ning hämaras toomepuu lumena valev on sinule hõiskavaid ööbikuid täis! Toomingas õitseb põhiliselt mais ja võib ka juuni algul ‒ jaanipäeva paiku enam mitte! Toominga õitsemine sõltub mulla temperatuurist, teatud temperatuuril hakkab toomingas õitsema ja samasugune soe temperatuur sobib ka kartuli mahapanekuks.
Praeguseks on ju isegi enamik sireleid ära õitsenud, õiteiluks valmistub ebajasmiin, vähemalt meie õue keskpunktis olev. Palju aastaid tagasi istutasin ta sinna ühe pisikese võsuna, mille kaevasin tuttava põõsa alt. Sai teda eelmisel kevadel kärbitud ja piiratud, äärmised võsud välja juuritud, sest ta oli nii laiaks ja õierikkaks ka muidugi läinud, et nähtavus kannatas kõvasti ja polnud ruumi enam liigelda. Nüüd on ta traumast üle saanud ja näitab uuesti oma tugevalõhnalisi õisi. Minu üks omaaegne õpetaja pidas seda lõhna liiga pealetükkivaks. Meie suvi on aga lühike ja õiteajad ka, mulle meeldibki, kui mõnest lõhnast ka kõige tuimemad osa saavad ‒ kui mõnda lõhna ei saa keegi lihtsalt märkamata jätta.
Tagantjärele tarkusena loen, ebajasmiini tuleb noorendada kolme aasta jooksul, siis on ta sel ajal veel päris kena. Mul oli ta küll lõikamisjärgsel suvel väga rääbakas. Või siis noorendada nii, et “koera sabaˮ korraga maha ‒ kogu põõsas jätta 10 cm pikkuseks. Uued võrsed tuleb harvendada. Ebajasmiin on üks perekond hortensialiste sugukonnast, millest enamik liike on põõsad. Kokku umbes 50 liiki. Meil pärismaiseid liike pole. Kõik liigid ei lõhna nii vängelt, kui harilik ebajasmiini (Philadelphus coronarius), paljud sordid on mahedama lõhnaga, isegi päris lõhnatuid on, ja neid, mille lõhn meenutab metsmaasika või apelsini oma. Ebajasmiini kasvatatakse Euroopa aedades alates 16. sajandist, ta alustab õitsemist kõigist teistest liikidest kõige varem. Enim meeldib talle parasniiske viljakas muld ‒ siis on ta kõige õiterikkam. Kõige hiljem õitseb tema sortidest hall jasmiin ‒ juulis, kui teised ebajasmiinid on lõpetanud. Kui jah jasmiinist räägime, mõtleme ebajasmiini, sest päris jasmiin on nii soojalembene, et meil avamaal ei kasva. Rein Sander on näinud lähimat jasmiini Ojamaal Visby botaanikaaias. Väikesesse aeda soovitab ta värd-ebajasmiini, mis lõhnab ka hästi, aga lisaks aimub veel metsmaasikat… Ta kasvab vaid 1,5 m kõrguseks. Kõiki ebajasmiini liike ja sorte on lihtne paljundada haljaspistikutega, mis tehakse noorte võrsete ladvaosast. Parim aeg selleks on juuni lõpp või juuli algus, kui võrsed on poolpuitunud. Ööpäeva lõikes on parim aeg hommik, kui rakkude siserõhk ‒ turgor ‒ on suur. Võrse rohtne tipp ei juurdu, see tuleb lihtsalt ära lõigata. Targu talitajas on selle kohta veel näpunäiteid, peaks proovima, sest maja ligidal võiks ju olla see väiksemakasvuline värdsort ja mõni hilja õitsev?
Õigupoolest on raske selgusele jõuda, millal see kõige lühem öö algabki. Helendavaid jaanimardika rohekaid tulukesi olen kohanud harva, paaril suvel omaenda külatanuma ääres ja sedagi mõne tulukesena. Järveäärne elanik kinnitas, et neil oli lummavaid valgusallikaid suurel alal. Viimastel aastatel olen ekstra oodanud, millal siis ikkagi hämardub, sest valges pole neid ju näha. No pärast keskööd on nagu pisut pimedam, aga ma ei kohanud enam seda mõndagi… Pole ka kuulnud, et keegi oleks uhkustanud, et on jaanimardikaid, ikka neid emaseid, kes peibutavad meessugu oma müstilise külma smaragdse tulega, palju kohanud. Ega emastel ei jäägi muud üle, sest neil tiibu pole. Emaseid jaanimardikaid nimetame kuju järgi jaaniussideks, nad on isastest vähemalt kaks korda pikemad.
Ka Eestis leiduva jaanimardika (Lampyris noctiluca) leviala on suur, ulatub üle Euroopa Hiina idaosani, põhjas isegi polaarjooneni. Nende toidulaud on ühekülgne, kõhutäiteks on teod. Kätte saavad neid nii, et liiguvad mööda teo limajälge. Lihunikutöö tehakse ära seedeensüüme sisaldava mürgihammustusega. Vahel ei tapa mürk täielikult ‒ on leitud jaanimardika poolt pooleldi ärasöödud tigusid, kes veel roomavad! Biotõrjes saab neid kasutada, selleks ongi viidud Uus-Meremaale. Omapärane putukas on ise ka mürgine, targad potentsiaalsed himustajad, näiteks kärnkonnad, teda ei söö. Kuigi neid on ju lihtne üles leida, eriti praegusel ajal. Võib-olla oligi helendus algul määratud olema hoiatusvärvusena, on üks hüpotees. Sugupoolte vahelise märguande ülesanne tekkis hiljem? Olgu selle proosalise bioloogilse poolega kuidas on, aga sõnaajalaõisi tahame kõik näha. Siin on jaaniussist saanud luule…
EHA NÕMM
