Algus 15. oktoobri Vooremaas
Jõgeva vallast võrsunud edukas põllumees Jaan Truusmann rajas talu maadel asunud tiikidesse forellikasvatuse, millest kujunes üks suuremaid omataolisi Eestis. 1905. aastast alates oli Jaani forellikasvatus tuntud Eestimaal esimese sellise ettevõttena eestlase omanduses.
Sarnaselt tänase majanduspoliitilise olukorraga, kus Eesti põllumehele Venemaa turg praktiliselt suletud on, tuli samal põhjusel kalakasvatus lõpetada ka Truusmannil. 1923. aasta 15 septembri Postimehes kirjutatakse hävinenud kalakasvatusest Jõgeva jaama lähedal Eristvere külas, kus asunud viis suuremat kalatiiki. Ühtlasi märgitakse, et sõja ajal jäänud kalaturg Peterburis kitsaks, kauba saatmine olnud raske ning praeguseks (mõeldud kahekümnendaid aastaid) on see turg täielikult suletud, kuid uut asemele pole veel leitud.
“Kalakasvatus on peaaegu hävinud, tiigid on kokku langenud, kalad otsa saanud, ainult ühes kohas tiigis on veel mõned kalad, keda enam kunstlikult ei toideta,” kirjutatakse Jaan Tõnissoni aegses Postimehes.
Tunnustatud mesinduse propageerija
Kalakasvatuse kõrval oli Jaani Truusmanni üheks meelistegevuseks ka mesilaste pidamine. Pühendunud ja kogenud mesinikuna on ta kirjutanud ja välja andud raamatu “Täielik mesilaste pidamise õpetus”, mis esimest korda ilmus 1903. aastal Tallinnas (kordustrükid 1908. ja 1923. aastal). Raamat pälvis mitmeid auhindu põllutöö näitustelt ja messidelt, olles ühtlasi üks esimesi eestikeelseid mesilaste pidamise õpikuid. Oma ala hea spetsialistina osales Jaan Truusmann mesilastepidamise õpetajana korduvalt ka H. Laasi korraldavatel põllutöökursustel Tartus.
Jaan Truusmanni elukäiku kuulub ka poliitika, mille keeristes on tema elu isegi ohus olnud. 1912. aastal kandideeris Jaan Truusmann Venemaa riigiduumasse. Ajaleht Olevik märkis toona tema tööd kooliõpetajana ja kohaomanikuna Jõgeval ning põhjalikku kursisolemist Liivimaa talurahva seadusega. Tema iseloomustuseks oli ka lause “sagedast Jõgewa valla eest ametlikke asju ajamas väljas olnud”. Esiletõstmist leidis ka vene keele oskus.
Olevikust võib aga lugeda, et Jaan Truusmanni kandidatuur kukutati läbi just Jõgeval. “Ainult Jõgewal on härra Truusmann, keda Olevik soowitas, vähemusse jäänud, mida tema aimata ei teadnud.”
Niisiis juhtus nagu sageli, et prohvet ei pruugi omal maal kuulus olla.
Punakaarti komandandi revolvri ees
Jaan Truusmann ei jäänud poliitikaelust kõrvale ka revolutsioonide ajal. 1917. aasta mais valiti ta Jõgeva vallavolikogu liikmena Eesti Ajutise Maanõukogu valimiskogusse ning Tartus Vanemuise teatri saalis peetud Tartu maakonna valijatekogu koosolekul esitati ta omakorda kandidaadiks Tartu maakonna maanõukogusse, kuid valituks ta siiski ei osutunud.
Vabadussõja sündmustes oli Jaan Truusmanni elu vähemalt ühel korral ka lausa juuksekarva otsas. Ajaleht Vaba Maa kirjutas 1919. aasta 31 jaanuaril, et kui punakaartlased Jõgeval viibisid, võtsid nad esimesena kinni kohaomanik J. Truusmanni. Teda süüdistati kui valgekaartlast punaste tulistamises, kui need vallutasid Jõgeva alevikku.
Punakaarlaste komandant oli pealekaebajate juuresolekul juba relva haaranud ja valmis Truusmanni maha laskma, kui see ei anna üles teisi Jõgeva valla valgekaartlasi. Kuigi surm silme ees, säilitas Truusmann külma vere ja suutis komandandile vene keeles selgeks teha, et Jõgeva aleviku vallutamise ajal olnud ta hõivatud hoopis valla toitlustuskomitees. Ta soovitas sellel teemal ka tunnistajad üle kuulata. Punaste pealik rahunes veidi, kuid jättis Truusmanni kahe soldati valve alla. Paari tunni pärast pääses Truusmann siiski vabaks.
Kutsus riiki kuristikust päästma
Kõige kaasaegsemaks võib ehk pidada Jaan Truusmanni sõnavõttu üleriigilisel põllutöö kongressil Estonia teatri saalis: “Meie kui põllumehed oleme kokku tulnud seisukohta võtma ja abinõusid otsima, et noort riiki kuristikust päästa”.
Truusmann edastas põllumeeste nimel kongressi juhatusele resolutsiooni, kus kutsus kahte omavahel tülis olevat erakonda, Maaliitu ja Rahvaerakonda, omavahelist hõõrumist lõpetama ja asutavas kogus ja valitsuses ühiselt tööle asuma, et väikest Eestit kuristikku kukkumast päästa. Nii kirjutas 1919 aasta novembris ajaleht Kaja.
Kahekümnendate aastate ajakirjandusest leiab mitmeid fakte Jaan Truusmanni osalemisest Tartumaa majanduselus. Nii kuulus ta Tartumaa Põllumeeste Seltsi revisjonikomisjoni, Jõgeva Ühispanga nõukogusse (olles ka selle üks asutajaliikmeid) ning osales aktiivselt Jõgeva Majandusühistu juhtorganite tegevuses. Lisaks on ta olnud ka Jõgeva valla volikogu liige ning Simuna Laenu- ja Hoiuühistu asutaja- ja juhtkonna liige.
Kohaliku aktivistina tegi Jaan Truusmann kaastööd mitmetele omaaegsetele ajalehtedele nagu Valgus, Olevik, Teataja, Päeveleht, Vaba Maa, Põllumees, Mesilane ja Majapidaja.
Eesti Rahva Muueumi uue hoone avamisega seonduvalt väärib märkimist, et Jaan Truusmann oli üks neist, kes aktiivselt rahvapärimusi kogus. Tema kogus ja pani kirja hulganisti rahvapärimusi peaasjalikult Harjumaalt Risti kihelkonnast, kus ta noore mehena õpetajana töötas.
Jaan Truusmann suri 1932. aasta 15. augustil ning tema viimane puhkepaik on Siimusti kalmistul.
Jaan Truusmannil oli kaheksa last, kaheksa lapselast ning kaheksateist lapselapselast, kes oma perede ja järeltulijatega elavad Eestis ja Kanadas.
Truusmanni pojatütar Anne Räpp on üheks Laiusevälja õigeusu kiriku (Jaan Poska ristimiskirik) taastamise ja selle ümbruse korrashoidmise eestvedajaks.
JAAN LUKAS
