Täpselt kuu aega tagasi esitleti Tallinnas Teaduste Akadeemia saalis artiklite ja mälestuste kogumikku „Jaan Poska oma ja meie ajas” ja peeti sündmusele pühendatud konverentsi. Enam kui 500-leheküljeline rohkete illustratsioonidega koguteos vähendab n-ö valgeid laike Laiusevälja külas sündinud riigimehe isikuloos ning toob ta meile inimesena tunduvalt lähemale.
Jaan Poska isik on tänavu tavalisest suuremat tähelepanu pälvinud kahel põhjusel: seoses Tartu rahu 90. aastapäevaga (Poska oli teatavasti Nõukogude Venemaaga peetud rahuläbirääkimistel Eesti delegatsiooni juht) ja Poska enda 90. surma-aastapäevaga. Esimest tähtpäeva tähistati 2. veebruaril, teist 7. märtsil. Et raamat kummakski tähtpäevaks ei valminud, vaid alles sügisel lugejate ette jõudis, selles oli raamatu tegevtoimetaja Anne Velliste sõnul süüdi eelkõige asjaolu, et raamatu koostajad-toimetajad ja artiklite autorid tegid seda tööd põhiameti kõrvalt.
Esimesena käinud sellise raamatu koostamise mõtte Velliste mäletamist mööda välja Konstantin Pätsi muuseumi juhataja Elle Lees. Tallinna Linnaarhiivi juhataja Küllo Arjakase ja Jaan Poska Mälestusfondi nõukogu esimehe Peeter Järvelaiu poolt kokku pandud esialgse „kondikava” järgi pidi koguteoses kajastamist leidma 22 teemat. Paraku ei leidunud neist poolte tarvis kirjutajat, mistõttu tuli nende asemele uusi teemasid leida. Kui artiklid lõpuks käes, tuli toimetajatel veel kõvasti vaeva näha nende stiililise ja tasandilise ühtlustamise ning eri artiklites toodud faktiliste andmete klappima saamisega: isegi Jaan Poska abikaasa Constance’i sünniaasta kohta pakkusid eri autorid välja erinevaid versioone.
Lõppkokkuvõttes võib öelda, et koguteos annab huvitava ülevaate Jaan Poska riigimeheks kujunemisest ning tema tegevusest Tallinna linnapea, Eestimaa kubermangu komissari, Eesti välissaatkonna juhi, Eesti Asutava Kogu liikme ja Eesti põhiseaduse loojana. Artiklid heidavad valgust ka tema perekonnaloole: tema ja ta abikaasa vanemate, õdede-vendade ja järeltulijate saatusele, samuti Poska Kadriorus asuva maja taastamisloole ja sinna Poska muuseumi rajamisele. Suhteliselt põgusalt on seekord üle mindud Tartu rahu teemast, mis see-eest varasemates trükistes seoses Poskaga põhjalikumat käsitlust leidnud.
Sigaretiga foto
Raamat on illustreeritud ligemale kahesaja foto ja dokumendikoopiaga, mis mõnikord kõnekamadki kui „kuivad” kirjaread. Näiteks leiab raamatust koopia Jaan Poska pikendustest ja sissesõidutemplitest kirjust välispassist, ent ka Jõgeva valla nõukogu poolt Jaan Poskale 3. veebruaril 1920 Tartu rahu sõlmimise puhul saadetud õnnitlustelegrammist. Raamatu kaanepilti, mis kujutab Jaan Poskat 1. oktoobril 1919 Tartu Raekoja platsil troskas istuvana, nimetas Anne Velliste üheks toredamaks fotoks temast. Samas tekkis raamatu toimkonna liikmetel küsimus, kas seda pilti ei peaks retušeerima: Poskal on nimelt sellel pildil suus sigaret. Lõpuks jõuti siiski otsusele, et nii, nagu Lutsu „Kevadet“ keegi ümber kirjutama ei hakka, ei maksa hakata kõrvaldama detaile ka sellelt fotolt.
Tartu Ülikooli ajalooprofessor Aadu Must väitis konverentsil, et Jaan Poska panuse suurus Eesti riigi ülesehitamisse ja selle panuse uuritus on täiesti ebaadekvaatses seoses. See väide jääb tema sõnul paika ka nüüd, mil mahukas koguteos ilmunud, sest uurida on tema puhul veel palju.
„Et aru saada kellegi tegevusest hääbuva Vene impeeriumi segases süsteemis, tuleks uurida Moskva arhiivides asuvaid materjale,” ütles Must.
Tema sõnul oli Poska määramine 1917. aastal Eestimaa kubermangu komissariks parim, mis Eestile sel hetkel juhtuda sai. Kubermangukomissari ametis tulid talle kasuks eelnevas ametis, st Tallinna linnapeana omandatud asjaajamis- ja läbirääkimisoskused. Poska nutikusest tõi Must järgmise näite. Selleks, et juurutada ametiasutustes eesti keelt asjaajamiskeelena, ei andnud Poska välja lihtsalt käskkirja, mille tema ametijärglane tühistada oleks võinud, vaid saavutas veenvaid argumente esitades selle, et käskkiri anti n-ö ülevalt poolt. Näiteks apelleeris ta sellele, et miilitsate hulka oli jäänud suhteliselt vähe vene rahvusest inimesi ning seepärast tuleks suurenenud kuritegevuse tingimustes anda miilitsatele õigus protokolle eesti keeles kirjutada.
Euroopa mastaabiga riigimees
Aadu Musta sõnul kasutas Jaan Poska Eesti tärkava riikluse hüvanguks maksimaalselt ära need võimalused, mis tema ajas olid. Kubermangukomissarina oli ta üks neist paljudest eestlastest, kes ehitasid omavalitsuse demokratiseerimise taustal samm-sammult üles Eesti poliitilist autonoomiat. Tollastes oludes oli see aga kõigist võimalikest kõige sihikindlam viis omariikluse eelduste rajamiseks. Eesti majanduse püsimine, territooriumi ühendamine ja halduskorralduse arendamine ning omavalitsuste tugevdamine olid eeldused, milleta Eesti iseseisvus võinuks ka tulemata jääda.
Peeter Järvelaid lisas, et Jaan Poskat võib õigusega pidada ka Euroopa mastaabis silmapaistvaks riigimeheks. 1918. aastal tekkis ju Euroopas peale Eesti veel terve rida uusi riike, mida on hakatudki nimetama nn 1918. aasta riikideks.
„Rahvusriikide kujunemisel tuleb vastu võtta palju olulisi otsuseid ja teha palju olulisi valikuid, sest ühel territooriumil elavate erinevate rahvuste seast peab üks saama õiguse nimetada end riigirahvaks ning oma keelt riigikeeleks. Sellel foonil on Poska poolt tehtu vägagi kõnekas neile, kellel oma kodus sedalaadi probleemid tänini lahendamata on,” ütles Peeter Järvelaid.
Tema sõnul on elulookirjanduses teatavaks probleemiks see, et kirjeldatavast kiputakse kangelast või puuslikku vormima. Ilmunud raamat peaks mitmete arhiividest ja mujalt leitud detailide varal võimendama Poska inimlikku palet. Järvelaiu sõnul võiks Jaan Poskast veel teisegi niisama paksu raamatu teha. Raamatuesitluskonverentsi ettekandedki tõid juba päevavalgele teemasid, mida järgmises raamatus võiks käsitleda.
„Ka mina ootan, et Venemaa arhiivide materjalid ka läbi uuritaks ja siis veel üks raamat välja antaks,” ütles Laiuse raamatukogu juhataja Asta Leiten, kelle sulest leiab vastilmunud raamatus peatüki „Köster-kooliõpetaja Jaan Poska pere Laiusel”. „See on vajalik ja asjalik raamat. Meie riigi- ja omavalitsusjuhtidele võiks selle riigimehelikkusest kõneleva raamatu läbilugemise lausa kohustuslikuks teha.”
Lisaks raamatusse peatüki kirjutamisele on Asta Leitenil plaanis annetada Tallinnas tegutsevale Jaan Poska muuseumile koopiad Jaan Poska tütretütre Tanni Kentsi kirjadest — Leiten pidas temaga päris pikka aega kirjavahetust. Raamatu „Jaan Poska oma ja meie ajas” ilmumist toetas aga paljude teiste instantside kõrval ka Jõgeva vallavalitsus.
i
RIINA MÄGI
