Eesti ühe väljapaistvama kujuri Jaan Koorti taiesed on pärast kolmekümneaastast vaheaega taas suure suguvõsa perena kokku saanud: viimati sai neid suuremas valikus näha skulptori 1983. aasta juubelinäitusel. Jaanuari viimasest nädalast alates on kõigil kunstihuvilistel võimalus Kadriorus Kumu kunstimuuseumis Koorti teoseid näha ja nende juures mõtiskleda. Naaberkülast pärit mehe kujude Kumusse saabumisest kuuldes seadis sammud sinnapoole ka käesolevate ridade rittaseadja.
Kolmanda korruse B-tiiba jõudes tervitab tulijat esimesena metskits Talle. Nii olevat kunstnik ja tema lapsed seda taiest kutsunud. Ta on pronksist, aga nagu elav, samas mitte naturalistlik. Ta on saledus-sihvakus ise. Armas ja ilus. Näituse kuraatori Juta Kivimäe sõnul on see eesti rahva kõige populaarsem taies. Usun seda, sest olles jälginud Tallinnas Nunne tänava haljasalal seisva „Metskitse” koopia silmitsejaid ja näitusel originaali imetlejaid, olen näinud nende näol naeratuse helki. Ilusat inimlikku tundeavaldust.
Ent mingem nüüd “Metskitse” autori, Jõgeva- ja Tartumaa piiril asuvast Pupastvere ehk Sandiväsitaja külast Ülalt-Pursti talust pärit Jaan Koorti juurde. Kust tema, kolkaküla poisi ilujanu pärines, on tänaseni selgitamata. Kõige lihtsam on öelda – see oli talle kõrgemalt poolt antud. Ehk oligi. Samas ei maksa unustada, et alghariduse sai Jaan Koort Kärkna valla Orge külakoolist – meie Vooremaa ühest eredamast valgusallikast. Siit on vaimuvalgust saanud meie “teine Tammsaare” Mait Metsanurk, siin pidas koolmeistri ametit lasteraamatukeste ja aabitsa kokkupanija Jaan Antik, kelle poeg Richard-Johannes on üks eesti ajakirjanduse ja raamatuteaduse alusepanijaid. Siin oli koolmeistriks ja pasunakoori juhiks ka Paul Bergmann, kellega koos C. R. Jakobson vägevas Peterburis ja sõbralikus Soomes käis.
Pärast Orge külakooli jätkas Koort õpinguid Tartus Treffneri juures, kust siirdus varsti kutsumust tundes Stieglitzi kunstikooli Peterburis. 1905. aasta Verine pühapäev jäi ta hinge veritsema ja määras tema elutee. Punast kaelasidet kandva noormehe õppimist Narva Kreenholmi omanikule kuuluvas koolis ei peetud kohaseks. Veelgi enam – Peterburist tuli kiires korras lahkuda. Kõige lihtsam ja kindlam oli sõita Soome, kus kehtisid autonoomia alged. Sealt sõitis ta
Elu- ja kunstiakadeemia
Pariis saigi tema elu- ja kunstiakadeemiaks, kus ta elas ja töötas kümme aastat. Sõna “töötas” tuleks rõhutada, sest Jaan Koorti õppimine oli töö, õigemini kahekordne töö: esiteks elatise hankimine ja teiseks kunsti teenimine. Pühendumus ja kõva töö tõid eesti noormehele edu. Selleks ajaks, kui ta Esimese maailmasõja puhkemise tõttu Pariisist koju saabus, oli ta skulptorina Pariisi näitustel tunnustust leidnud ja saavutanud õiguse osaleda neil väljaspool žüriide valikuid.
Kumu näituse avasaal üllatab sellega, et sinna on ehitatud inimvaatele kõige sobivale kõrgustasandile tõusev poodium, millele on paigutatud mitu tosinat väiksemamõõdulist taiest. Kuulsin, kuidas üks huvilistegruppi juhendanud kunstiloolane seda üllatavalt harmoonilist ja ülevat tunnet tekitavat kooslust õnnestunult “elujõeks” nimetas. Kaugusesse aheneva “elujõe” algul silmame kuulsat “Karjapoissi”. Selle poisikese pea modelleeris kunstnik oma kodutalu Ülalt-Pursti karjuse järgi. See üsna tavalisena näiv poisikese pea on tänaseks eesti raidkunsti klassika.
Avasaali ülipikal poodiumil on teostusi graniidis, basaldis, puus, pronksis. Sealt leiame ka skulptori omaaegse Kadrioru naabri president Konstantin Pätsi skulptuurportree. Nüüd kannab see taies endas nii kunstilist kui ka ajaloolist väärtust.
Teises saalis näeme Pariisi-aastate töid. 1908. aastal loodud skulptuuride “Henrik Ibsen”, “Mure” ja “Mehe pea” kõrval on väljas ka õlimaale: Pariisi vaateid ja natüürmorte. Viimastel võib ühe elemendina näha rahvuslikke vaibakesi. Skulptor armastas oma maad ja rahvast ning püüdis kodumaa rahvuskultuuri oma tööde kaudu suures Euroopas tutvustada.
Värviküllane Pupastvere
Kolmandas saalis satub vaataja skulptori kodukülla Pupastverre. Selle värvirikka saali keskmes on 1911. aastal kodus Ülalt-Purstil maalitud “Ema portree” ja “Vöörus”, kõrvalsaalis aga kaks lõuendit sarjast “Põllud” (1907-1910). Selle saali taieseid võib värvikülluse poolest võrrelda Koorti kaasaegse ja tema Pariisi päevade jagaja Konrad Mägi loominguga. Koortil on see värviküllus siiski väljapeetum.
Üht saali võib nimetada Marie Kristine Uusmani ehk hilisema Mari Koorti saaliks. Tallinna suurkaupmehe ja majaomaniku imeilus tütar võlub vaatajat oma sarmikuse ja naiselikkusega. Esimest Mari marmoris jäädvustatud büsti, mis oli
Mari saalis saab imestada Koorti oskuse üle hingestada marmorit, basalti, aga eriti puud. Neid taieseid peab lihtsalt nägema ja nautima. Kõlbelise puhastuse ehk katarsise kutsub esile tegelikult kogu Jaan Koorti skulptuurilooming.
Näituse viimases ruumis esitletud keraamikat imetledes tõdesin, et vaase ja tasse vormideski jäi Koort eelkõige skulptoriks: nende esemete ilu saladus peitub nende mõõtmete väga läbimõeldud suhtes, vormi harmoonias. Siinkirjutajal tekkis isegi uitmõte, et äkki saaks Jaan Koorti kui maalikunstnikku ja ühtlasi eesti kunstkeraamikale aluse panijat esitleda ka Jõgeval. Siimusti vabrik võiks ju hakata tegema suure Jaan Koorti kunstkeraamikatoodete koopiaid: tema klassikalisi “päid”, pisiplastikat, klassika hulka arvatud vaase.
Jaan Koorti kunagine ateljee asus muide üsna lähedal paigale, kus praegu asub Kumu. Selles ateljees jagas Jaan Koort kivimürakate hingestamise kunsti Herman Hallistele, Ferdinand Sannamehele ja Enn Roosile. Isegi Eduard Viiralt käis seal Jaan Koorti töövõtteid jälgimas. Kõigist neljast on saanud pupastverelase väärilised järglased.
Jaan Koorti tööde suure “parve” kogunemisega oma “sünnikohta” on Kadriorgu tekkinud imeline hingepuhtuse läte, milles peegeldub ilu ime. Skulptori 130. sünniaastapäevale pühendatud näitus jääb avatuks 28. aprillini.
Jaan Koort
Sündis 6. novembril 1883 Tartumaal Äksi kihelkonnas Sootaga vallas
Õppis Orge külakoolis ja Tartu linnakoolis ning 1902-1905 Peterburis A. Stieglitzi kunsttööstuskoolis maali ja skulptuuri
1905-1915 elas, õppis ja töötas Pariisis
1915 asus elama Moskvasse ja astus ühingusse Mir Isskustva
1916-1923 elas ja tegutses Tartus
1923-1934 elas ja tegutses Tallinnas
1927 asus Riigi Kunsttööstuskooli skulptuuriõppejõu ametisse
1934 kolis Nõukogude Venemaale, kus töötas hariduse rahvakomissariaadi ja Ülevenemaalise Kunstnikkude Kooperatiivi kunstilise nõuandja ning Gželi rajatava peenkeraamika tehase tehnilise juhatajana
Suri 14. oktoobril 1935 Moskvas
i
VALTER TOOTS
