Alustaksime meie vestlust lähiaja kultuurielu suursündmustest Jõgevamaal. Milline tähendus on teie arvates Betti Alveri 100. sünniaastapäeva tähitsamisel ja muuseumi avamisel kirjaniku sünnimajas?
“Olen korduvalt osalenud Betti Alverile pühendatud luulepäevade ?ürii töös. Kuulata haudvaikses saalis gümnaasiuminoorte esitatud luulet on tõeline ja väga unikaalne elamus. Mul on väga hea meel, et ühe tänavuste luulepäevade peapreemiatest pälvis Jõgeva Gümnaasiumi kooliteater Liblikapüüdja, mille juhendaja Lianne Saage-Vahur on luulepäevade käimalükkaja.
Kultuuriministrina käisin omal ajal tutvumas Betti Alveri sünnimajaga, mida siis alles plaanitseti muuseumiks renoveerima hakata. Suhtusin kavatsusse kohe positiivselt. Idee algatamisest on nüüd möödas kümme aastat ja tunnen suurt rõõmu, et muuseum on avatud. Püüan seda esimesel võimalusel ka ise külastada.
Üheks omalaadsemaks ja külastatavamaks muuseumiks kogu Eestis on kindlasti Palamuse kihelkonnakoolimuuseum. Jõgevamaa kultuurielule annavad veel tooni Põltsamaa lossihoovis toimuvad konsterdid ja Jõgeval toimuvad Alo Mattiiseni muusikapäevad. Olen ka kuulnud, et tänavu mängiti Kassinurme mägedes väga huvitavat vabaõhulavastust. Kokkuvõttes on Jõgevamaa üks tugevamaid tegijaid Eestimaa kultuurikaardil.”
Ka teie enda tänavune suurim teatriprojekt ? “Keisri hullu” lavastamine koos Peeter Tammearuga Ugala teatris ? on seotud Jõgevamaaga, sest loo tegevuspaik Võisiku mõis asub Jõgevamaal Põltsamaa vallas. Tean, et külastasite lavastamist ettevalmistades ka Võisikut. Kuidas vahetud muljed teatritööle kaasa aitasid?
“Tegelikult ma ei tulnudki kohe selle peale, et Võisiku on Jõgevamaal. Vanasti kuulus see küla ju Viljandimaa koosseisu ja mõisnik von Bock käis oma ratsaretkedelgi tavaliselt Viljandis.
“Keisri hullu” lavastus on aga minu üllatuseks läinud täismajale nii Viljandis, Tallinnas, Tartus kui ka Rakveres ning pälvinud positiivse hinnangu kriitikutelt. Olen rahul ka peaosatäitjate Peeter Tammearu ja Triinu Meriste näitlejatööga.”
Mis lähiajal teatrivaldkonnas veel plaanis on?
“Praegu konkreetseid teatriplaane pole, sest Riigikogus töötades saan sel alal tegutseda vaid suviti. Möödunud suvel lavastasin Inglise komöödia “Õnnetunne”, tänavu olin “Keisri hullu” kaaslavastajaks. Eks märtsis selgub, kas ma jätkan Riigikogus. Kui ei, võin oma aega taas rohkem teatrile pühendama hakata.”
Missugused on aga kultuurivaldkonna plussid ja miinused kogu Eesti vaatevinklist vaadatuna?
“Minu arvates on põhjust rahuloluks. Sageli väidetakse, et Eestis puudub kultuuripoliitika, pidades sel juhul silmas, et mõnel asutusel pole parajasti raha ühe või teise ürituse korraldamiseks. Tegelikult kultuuripoliitika Eestis siiski eksisteerib ja selle põhiseisukohad võttis Riigikogu vastu 1998. aastal. Toona määratletud põhimõtteid on üldjoontes järginud kõik kultuuriministrid, on nad siis kuulunud missugusesse erakonda tahes.
Samas on iga valitsus koostanud oma kultuuripoliitika arengukava. Ent sellele vaatamata pole katkenud kultuuripoliitika järjepidevus ega saanud rikutud selle tasakaalustatus. Ja kultuurirevolutsiooni pole Eestis õnneks toimunud. Ideoloogia muutumisel pole last vannist koos vanniveega välja visatud.
Praeguse valitsuse ajal on hakatud tugevasti toetama kultuuri- ja spordiobjektide ehitamist omavalitsustesse. Igati vajalik, et igas maakonnakeskuses oleks tulevikus lisaks esinduslikule spordihoonele ka ujula, jäähall ja tennisehall. Esimesed ujulad on juba ehitatud.”
Räägime nüüd ka puhtalt poliitikajuttu. Kui õigeks peate Eesti oludes mõistete “parempoolne” ja “vasakpoolne” kasutamist?
“Eestis on need mõisted suuresti ära lörtsitud. Euroopa poliitlises kultuuris seevastu on määratlus konkreetem ja arusaadavam. Vaskpoolsus tähendab ühiskonnakeskset lähemist probleemidele ja ühiskonna eri gruppide vahelist solidaarsust, parempoolsus isiksusekeskset lähememisnurka. Kõikidel Eesti valimistel on suur hulk Eesti valijaid põhimõtteliselt soosinud vasaktsentristlikku poliitikat, ent tekkinud kombinatsioonide tõttu pole suudetud vasakpoolsust ellu viia. Sotsiaaldemokraadid on teinud kaks korda koostööd Isamaaliidu ja Reformierkonnaga. 2003. aasta valimistel osales Res Publica küll vasakpoolsete loosungitega, kuid hakkas hiljem ajama parempoolset poliitikat.
Mõeldes tulevikule oleks Eestile kõige parem valitsuskoalitsioon, millesse kuuluksid sotsiaaldemokraadid, Eestimaa Rahvaliit ja Keskerakond. Siis saaks hakata vasaktsentristlikku poliitikat juba reaalselt ja ausalt ellu viima. “
JAAN LUKAS
