Pärast kuueaastast vaheaega puhuti elu sisse taas vanale Jõgeva hokiväljakule. Kui varem pidid hokimehed treeningud ja mängud läbi viima võõrsil, siis vähemalt praegu on taas võimalik kodujääl treenida. Senikaua kuni ilma peab ja päris sulale ei lähe.
Kui 50 aastat tagasi kirjutas Vooremaa, et 4. jaanuaril said hokimehed koduväljakul avamängu pidada, kus kohtuti Tartu Dünamo meeskonnaga, siis tänane Jõgeva peab leppima võõral jääl mängimisega. Toona, 50 aastat tagasi, kaotas Jõgeva Tartule napilt 7:6, olgugi et kodumeeskond näitas head minekut. Kuid tartlased olid grammikese ees.
Hokilinnal Jõgeval on vähemalt korrakski taas võimalus hokikeppide kõlksumisele kaasa elada, ja mis kõige olulisem, viimaks üle pika aja jälle kodujääl libiseda. Selle taga on aga kolme mehe suur töö, et jää pidama jääks. Nagu vanadel headel aegadel, nähakse ka praegu kas või kogu öö vaeva, et väljak valmis saaks. Olgugi et aastavahetuse heitlik ilm viskas kaikaid kodarasse, ei heidutanud see ühise eesmärgi nimel pingutamast. Nii saidki mängijad 4. jaanuaril viimaks jääle ja esimene suurem treening võis alata. Kui õnnestuks talve jooksul kas või üks turniir korraldada, oleks hokipühamul Jõgeval taas millegagi uhkustada.
Nii nagu Kuningamäe suusaradadel, nähakse ka Jõgeval vaeva, et inimesed tervise ja füüsise eest rohkem hoolitseksid ning ninad õue pistaksid. Ehk annab kodus hokimängu nägemine üle kuue aasta taas indu nii noortele kui ka vanematele hokiuisud alla panna ja litri järele söösta. Oleme ju ikkagi uisutamise poolest tuntud. Jätamegi hoki üle pika aja taas koju.
