Alles see oli, kui digiaparaat oli imeasi – kohe näed, kuidas pilt välja tuli! Mitu akupatareidega fotoaparaati on seisma jäänud, sest nende laadimine oli tülikas ja ebaefektiivne, uue laadimisega sai vähe fotosid teha. Akuga aparaadid on etemad. Jõudsin soetada akupanga, aga selle kasutamiseni pole jõudnud. Inimene on mugav, ja nutitelefon võimaldab olla kõige mugavam – mitte seitse ühe hoobiga, vaid veel palju rohkem funktsioone, aga füüsiliselt väga “kõhetu”, seega mugav ükskõik kuidas ja kus kaasas kanda! Tõsi, tänu väiksusele on teda ka lihtne kaotada, aga selle tarvis tekitasin ühest vanast mobiiltelefonist nutitelefoni otsimise telefoni. Stardipaketi kõnekaart sisse ja korras. Muidugi peab see kindlas kohas olema, seda küll ära kaotada ei tohi…
Naabrinaine näitas mulle nagu muuseas, et on ostnud uue kaameraga nutitelefoni. Kui ilusad värvid, kui kiire, ja kui käsi väriseb, ikka saab teravad pildid! Minule mõjus see reklaamina, mis jäi närima: minu nutikal on vanem kaamera ja värvid ka väsinud. Olen aru saanud, et kes ikka väga head pilti tahab ja ennast ikka professionaaliks peab, on ükskõikne nutitelefoni mugavuse suhtes. Ikka statiiv, valgus, ainult seda suurt musta riiet ei tõmmata üle ega poeta sinna alla nagu fotograafia alguspäevil…
Mida siis naabrinaine pildistab? Näitas lahkelt – iga päev oli tehtud võte mehe kalasaagist. Ka internet oli tema telefonis ja kohe sai need päeva olukirjelduslikud fotod läkitatud pojale Soome, kes on ka suur kalamees, ainult seal püüab ta tihti lõhelisi, mida meil Peipsist ei saa….
Ka teise naabrimehe poole oli asja, sättis teine püsti oi kui paljudest osadest koosnevat kasvuhoonet. Nii kui tegin juttu eelmisel teemal, lükkas temagi oma nutiaparaadi lahti ja mis ma näen – oli ka üles pildistanud ilusas kausis oma kalasaagi! Täitsa oma asi, mida pildistad.
Meie Pala raamatukogu juhataja Anu Saul on paaril varasemal aastal kutsunud üles pildistama ja ka väikese fotonäituse korraldanud nii ruumis kui koduleheküljel. Seekordki on tal plaanis ja välja kuulutatud fotojutustus “Kevad 2017” – ootab fotosid, mis kajastaksid igakülgselt kodukanti kevadisel ajal.
Kui sisestada otsingusse “fotovõistlus”, siis tuleb neid sealt ohtrasti. Mis sest, et kõik on juba olnud, et pilte on palju tehtud, aga inimese uudsusejanu on lõputu. Ja kuna muutumine on maailma põhireegel, siis mille muu järgi me saaksimegi otsustada arengu või taandarengu üle? Fotode abil ju salvestame neid muutumisi? Nagu pole kahte sarnast inimest olnud minevikus ega praegu, vast siis iga võtegi on ainulaadne? Iseasi on õnnestumise ja kvaliteedi tase.
Skaneerin oma vanu albumeid, kus mustvalged fotod. Annab imestada, milline oli elu näiteks 40 aastat tagasi. Omas peas on ju mingi mulje olemas, aga riietus, hooned, maastik, inimesed – kõik on muutunud.
EHA NÕMM
