|
|
<span>
Jõgeval möödunud nädalavahetusel peetud jääpurikafestival ei toonud küll kokku suuri rahvamasse, ent neile, kes kohale tulid, said osaks mõnus meelelahutus ja põnevad elamused. |
</span>
Reedel askeldasid kesklinnas Jõgeva gümnaasiumi ja ühisgümnaasiumi noored. Nende kätetööna kerkisid parki maoaastale pühendatud lumeskulptuurid. Taiesed tahuti seekord välja varem vormide abil valmis tehtud lumekuubikutest. Noori juhendasid Jõgeval elav kunstnik Ülle Ottokar ning Tartu skulptorid Henry Timusk ja Kalev Järvik.
“Olime algul natuke ehmunud, kui nägime, milline noortevägi parki kogunes, sest me ei kujutanud ise ka ette, kuidas me nad kõik tööle rakendatud saame,” ütles Ülle Ottokar. “Ent noortel oli endil üsna selge nägemus, mida nad teha tahavad, ning edukas koostöö läks käima nii meeskondade sees kui ka meeskondade vahel.”
Lumekuubikuid saeti oskuslikult pooleks ja paigutati tükikaupa ümber ning vormiti neist vahvaid roomajaid, mis harmoneerusid nii vormilt kui ka paigutuselt hästi Ottokari, Timuski ja Järviku suurema lumetaiesega, mis kujutas endast ussiga õuna. Lisaks lumeussidele jõudsid noored meisterdada parki ja kultuurikeskuse esisele muruplatsile hulga lustakaid lumememmesid. Nende kaunistamiseks jagas jääpurikafestivali peakorraldaja Raul Taul piiramatus koguses sütt ja porgandeid.
Juba reede õhtul oli näha, et lumeskulptuurid on tavalisest palju rohkem rahvast, eriti lapsi kesklinna kokku tõmmanud. Osa neist piirdus vaatamisega, osa proovis aga taieste tugevust nende otsas turnimisega.
“Nagu näha, on kunst läinud rahva sekka ning kunsti ja inimeste vahel on tekkinud otsene kokkupuude,” ütles Kalev Järvik muiates.
Hasarti jätkus
Jääpurikafestivali sündmused jätkusid laupäeval kelgušõuga Laiuse mäel (sellest tuleb juttu Vooremaa järgmises numbris) ning purikavõistlusega Jõgeva kultuurikeskuse ees. Miskipärast on juba tavaks kujunenud, et jääpurikafestivali ajal on ka külmalinnas Jõgeval ilm nii soe, et purikate kasvatamisest ei tule midagi välja ning selle asemel tuleb külmkapis kondiitrikottide abil valmis tehtud kunstpurikaid sulatama hakata. Nii oli see tänavugi.
Rennidega purikalaudade taga võttis koha sisse 13 võistkonda. Ehkki mäng ei käinud mõisa peale, jätkus võistlushasarti nii noorematele kui ka vanematele. Kel pagasis mitme varasema purikavõistluse kogemus, see juba teadis, mida ja kuidas teha, et renni otsa riputatud purikas nööri otsast võimalikult kiiresti maha kukuks, algajatel tuli jälgida kogenumaid või hakata ise “jalgratast leiutama”.
Ehkki suurem osa purikasulatusveest koguti kokku ja suunati taaskasutusse, hakkas korraldajate poolt valmis pandud veenõu siiski peatselt tühjenema ning vesi defitsiidiks muutuma. Kui võistluse algusest oli möödunud umbes 25 minutit, andsid korraldajad võistlejatele loa kultuurikeskusest sooja vett juurde tooma minna. Uudis vallandas tõelise tormijooksu kultuurikeskuse veekraanidele, ent hetk hiljem mõistsid pangede-kannudega lidujad, et esikohta pole neil enam püüda võimalik. Nende selja tagant kostis nimelt ilusalongi Duaal võistkonna Kõige Ilusamad vali võiduhüüatus. Nende purikas kukkus nööri otsast täpselt 26 minutit pärast võistluse algust.
Võidu tõi meeskonnatöö
“Oleme osalenud kõigil jääpurikavõistlustel ning viimastel aastatel oleme järjekindlalt võidu suunas sammunud: kolm aastat tagasi olime neljandad, ülemöödunud aastal kolmandad ja möödunud aastal teised,” ütles võitjate esindaja Liivi. Võistkonna kapten Jaanika lisas, et Kõige Ilusamatele tõi võidu tõhus meeskonnatöö: Jaanika ise valas vett, Triin juhtis juga ning Liivi ja Anu püüdsid väikeste tantsunumbritega konkurentide tähelepanu hajutada.
Peatselt hakkasid riburada nööri otsast pudenema ka järgmiste võistkondade jääpurikad. Võistkond Väiksed Mehed sai purikavõistlusel 27 minuti ja 20 sekundiga teise ning võistkond Naised 28 minuti ja 40 sekundiga kolmanda koha.
Purikavõistluse lõppedes hakkas väljas juba hämarduma ning aeg oli süüdata Ülle Ottokari, Hanry Timuski ja Kalev Järviku loodud tuleskulptuur. See seisis Aia tänava kultuurikeskuse esisel lõigul ning kujutas Uroborost ehk kreeka mütoloogiast pärit ennastõgivat ussi. Tuletaiese puitosad tegid kunstnikud valmis Tartus, Jõgeval pandi see kokku ning kaeti kergestisüttiva põhuga.
Tuleskulptuuri puhul on üheks suuremaks puuduseks see, kui taies kohe ja korraga tuld ei võta. Uroboros läks aga tõrvikupuutest kohe kenasti põlema. Taiese struktuur sai aga paremini nähtavaks siis, kui leegid tasapisi vaibuma hakkasid. Jõgeva rahvale oli see üsna uudne ja vahva elamus. Lisaks tuletaiesele sai rahvas nautida OÜ Alari Äri omaniku Alari Pääreni ettevalmistatud ja õhkulastud ilutulestikku. Tema ja teised Jõgeva aastavahetuse ilutulestiku toetajad said jääpurikafestivali ajal kätte ka linnavalitsuse tänukirjad.
“Tänavuse jääpurikafestivaliga tähistasime Jõgeva linna 75. sünnipäeva ja Eesti selle sajandi külmarekordi kümneaastaseks saamist,” ütles MTÜ Miinus 43,5 eestvedaja Raul Taul.
Selle sajandi külmarekord (-36,7 kraadi) fikseeriti mäletatavasti 11. jaanuaril 2003 Jõgeval ning peatselt pärast seda sündmust hakkas nüüdseks MTÜsse Miinus 43,5 koondunud inimeste peas idanema Jõgeva kui külmalinna propageerimise idee.
i
RIINA MÄGI
