Ja streik algas

Nädalavahetusel kohtunud koalitsioonierakondade esindajad ei leidnud jätkuvalt õpetajate streigi vältimiseks lahendust ja koolides algas tööseisak. Mõnegi õpetajate muredele kaasatundva poliitiku arvates on tegemist Reformierakonna ignorantsusega. Eelmise aasta lõpul kuldasid ministeeriumid ja valitsusasutused ning riigiettevõtted oma töötajaid rahaliselt heldelt üle.
Kui peaminister oleks väga tahtnud, olnuks vajaminev 10 miljonit ammu olemas. Reformierakond pole ilmselt asjast huvitatud ja jätkab poliitilise teerullina ülesõitmist. Kummaline on praegune streik. Ühed peavad tööseisakut päeva, teised kolm ja leidub neidki, kes ütlevad, et tähtajatult. Nagu luik, haug ja vähk.
Võib nõustuda Jõgeva vallavanema Taavi Aasaga, et fookus on paigast ära. Kui streikida, siis täiega. Streik on appikarje ja viimane võimalus tähelepanu juhtimiseks. Meil on ametiühinguliikumine veel lapsekingades. Organisatsioonil on halb kuulsus, mida seostatakse eelmise riigikorraga, kui ametiühing tegeles defitsiidi jagamisega.
Võtame eeskuju soomlastelt. Kui Finnair streigib, ei lenda ükski lennuk. Helsingis linnatransporditöötajate tööseisakuga ei sõida ükski buss ega tööta metroo. Nii peaksime tegutsema. Ametiühingud on mujal maailmas töötajate mobiliseerijad ja õiguste eest seisjad. Õpetajad ootavad oma muredele lahendust, kuna töökoormus on suur ja paljud ei pea sellele vastu. Riik võiks mõelda sellelegi, et raha kõrval võiks kompenseerida õpetajatele näiteks mingis osas kütte- või elektriarved. Sest tunde valmistatakse ette kodus.

blog comments powered by Disqus