Ivani tee on tänu Lohusuu kultuuriseltsile Logovest väga palju populaarsust kogunud, vähemasti Peipsi ääres. Eesti suurpoodises on juba müügil mitmete valmistajate erinevad teed.
Ivani teed tunti Peipsi ääres enne musta tee tulekut. Selle tee joomisega kaasnevad pärimused kuni vandenõuteooriateni välja, tõdes Jõgevamaa koostöökoja kohaliku toidu spetsialist Ülle Jukk.
“Tegemist on teega, mida tunti juba vähemalt 13. sajandil ehk oluliselt varem kui must tee siiakanti jõudis. Musta tee levikut seotakse varauusaegse perioodiga. Ivani teed nimetatakse ka koporje teeks. Et teed eksporditi, siis sai ta ka nime vene tee. Selle nime sai tee Koporje linna järgi, kui aastal 1241 vallutas selle Aleksander Nevski. Saadi laiemalt aimu teest, mis turgutas haavatud sõdalasi. Teepuru olevat pandud isegi haavadele, et need paraneks,” rääkis Jukk. On huvitav märkida, et Koporje paikneb vadjalaste asualal. “Teatavasti oli ka Peipsi ääres vadjalaste asustus, mis võib omada seost samasuguse tee tundmises ja tarbimises. Kas Lohusuu kandis teatakse ivani teed tänu vadjalastele, vajab kindlasti põhjalikumat uurimist. Sel juhul saaksime rääkida ju hoopis soome-ugri teest.”
Ivani tee sobib kohvi aseaineks
Tegemist on väga erilise teega. Aja jooksul kujunes sellest ekspordiartikkel. “Tegemist on kasulike omadustega teega, mis toimib ka kohvi aseainena. Ivani tee valmistamiseks värske põdrakanepi ürt fermenteeritakse. Lehti tuleb nii kaua tampida, kui eraldub mahla. Siis tuleb lasta n-ö hapneda ja alles siis kuivatatakse lõplikult. Olenevalt protsessi käigust võib saada nii rohelise kui ka musta tee. Ka tee lõhnaga saab mängida – kas tuleb rohkem lillelõhna või kommilõhna, oskajad mõistavad seda teha.”
Ivani tee säilib hästi. “Kui tavaline roheline ürt, mida suvel kogume, on järgmiseks hooajaks muutunud heinapebreks, siis ivani tee säilitab oma omadused kolm kuni viis aastat.”
Ülle Jukk rääkis, et mingil ajal sattus ivani tee põlu alla, seda seletatakse ka musta tee impordi võidukäiguga. 20. sajandil taasavastati tee uuesti ning leiti, et tegemist on väga väärtusliku tootega. Ivani tee on hästi hoitud saladus, mis aeg ajalt tuleb päevavalgele ja siis jälle kaob. “Praegu tundub, et alanud on uus võidukäik. Venemaal käinud inimesed on märkinud, et seda teed on seal võimalik jälle saada, sellest räägitakse. Tundub, et ivani teel on käes järjekordselt uus tulemine.”
Eestis palju ivani tee valmistajaid
Eestis on tänavu tekkinud väga palju teemüüjaid. “Poodides on täiesti eesti valmistajate ivani teesid müügil – küll puhtal kujul, küll erinevate segudega. Lisatakse näiteks arooniat, astelpaju või midagi muud. Valik on muutunud väga mitmekesiseks,” tunnistas Jukk.
ERM-i seminaril oli laua peal neli erinevat samovari ja neli teed. Üks oli Lohusuu Logovesti, üks Peipsimaa kogukonnaköögi, üks Mesitare ja üks Alatskivi Mõisamaitsete tee. Soovijad said neid kõiki proovida. Nii väljanägemine kui maitse oli kõikidel erinev.
Mida ja millal ning kuidas joodi, see vajab Jukki kinnitusel küll veel uurimist ja mälestuste kogumist.
Vanausuliste teejoomise rituaalid aja jooksul muutusid
Peipsimaa toidu- ja joogikultuuri päeval Eesti Rahva Muuseumis rääkis Ülle Jukk, et näiteks vanausuliste teejoomise rituaalid on aja jooksul muutunud. Kui varem joodi teed kolm-neli korda päevas ja toidukord pigem algas teejoomisega, siis aja jooksul on see muutunud. Enam ei jooda teed mitu korda päevas, pigem juuakse teed toidu ajal või hoopis toidukorra lõpus.
“Vanausulistel on teejoomine olnud rituaalne tegevus, teed ei joodud ainult siis, kui kurk haige või tulid külalised. Teejoomine kuulus igapäevaste tegevuste juurde, oli rituaalne,” tunnistas Jukk.
Samovar on kasutusel ka praegu, paljud pered on toonud endale Venemaalt nüüdisaegseid samovare, mis toimivad samal põhimõttel nagu kiirkeedukann. Kannu sees on küttekeha, mis soojendab veel üles. Vorm on küll sama, kuid sisu moodsam ja tänapäevale vastav.
Kui musta tee joomist Peeter I aegadel väga soositi ja soovitati, siis vanausulised seda algul omaks ei võtnud, pigem suhtuti sellesse negatiivselt. “Peipsi ääres on nii mõnestki käsust ja keelust aegade jooksul sujuvalt üle libisetud mitmel mõjuval põhjusel. Kuid aegamööda võeti ka must tee omaks.
Loomulikult valmistati teed ka ürtidest, mida ümbrusest korjati. Metsmaasikalehed on olnud populaarsed, aga ka must sõstar (lehed, varred, pungad), kuivatatud õunad jms. Mõnikord segati ürte musta teega, et anda teele paremat maitset.
Kui valge suhkur laiemalt levima hakkas, peeti seda mittetervislikuks. Keedusuhkrut arvati hoopis kasulikumaks, tervislikumaks ja sobivamaks. Seetõttu teda suhkrust ja piimast kokku keedetigi. Igal perel oli oma retsept, kuidas seda tehti. Mõni lisas ka võid, uuemal ajal on lisatud isegi hapukoort. Keedusuhkur kuulus kindlasti teejoomise juurde,” ütles Jukk.
Teed joodi varem alustassilt
Vanemad inimesed on rääkinud, et teed joodi alustassilt, et ta ei oleks liiga palav, et saaks nautida. “Tegelikult on tasside ja alustasside vorm aja jooksul nii palju muutunud, et isegi minu vanaema aegse Kuznetsovi teeserviisi alustassilt on võimalik teed juua, see oli pisut sügavam kui tänapäeva alustassid, millelt küll pole võimalik teed juua. Ka nõude arengu pealt saab taolisi asju jälgida.”
Peipsimaa joogikultuuri pole just kuigi palju käsitletud, leidis ERM-is peetud seminaril ettekande pidanud Jõgevamaa koostöökoja kohaliku toidu spetsialist Ülle Jukk.
Tema sõnul pole joogikultuuri üldse kuigi palju uuritud. Ka Anu Järs mainis oma ettekandes, mis vaatles Peipsimaa kohta käivat materjali Eesti Rahva Muuseumis, et erinevate küsitluslehtede ja kirjasaatjate vastustes räägitakse rohkem toidust kui joogist. “Kui vaadata ka Alice Moora “Talurahva vanemat toitu”, mis on kõige põhjalikum teos rahva vanema toidu kohta, siis tema räägib küll õllest ja taarist, kuid seal pole sõnagi mittealkohoolsetest jookidest ega meid huvitavast teest. Õnneks on Maria Kuvaitseva oma venekeelses vanausuliste kööki käsitlevas monograafias andnud edasi inimeste mälestusi seoses teejoomise ja keedusuhkru valmistamisega, mis on ka ainus seda teemat kirjeldav materjal.”
Ülle Juki jaoks on oluline jäädvustada, millest teed tehti, kuidas teed joodi, kuidas kasutati samovari. Sinna kõrvale veel ka keedusuhkru valmistamine ja söömine.
Möödunud teisipäeval peeti Eesti Rahva Muuseumis (ERM) Peipsimaa toidu- ja joogikultuuri päev Maitsed, mis viivad keele alla. Seminaril räägiti Peipsimaa toidualastest materjalidest ERM-i kogudes, Peipsimaa traditsioonilistest jookidest ning kohaliku toidu ja joogi arendamise võimalustest. Seminarile järgnesid töötoad Peipsimaa toiduasjatundjate juhendamisel.
HELVE LAASIK