Sõltub ju ka riigi iseseisvus ning selle püsimine paljuski inimeste võimest ise otsustada, ise vastutada, ise muutuda ja jääda seejuures ometi iseendaks. Samas tajudes, et riik on leping, mis ei saa kunagi rahuldada kõiki, kuid peab sobima enamusele.
Mõnes mõttes need pidukõned ja paraadid, mis iseseisvuspäevaga paratamatult kaasas käivad, isegi väsitavad. Samas on see ometi ühtmoodi vajalik nii neile, kes selle au auga ära teeninud, kui ka neile, kes mingil põhjusel pole toimunu tähtsust tabanud.
Kuid vanaema juubelil meenutatakse ju ikka noorusaegu. Pulmi, matuseid, sõdu ja laulupidusid. Kuigi riigina on Eesti ka tänagi veel tõeline ekslev teismeline. Millal ta päris täiskasvanuks saab, ei oska vist keegi öelda. Aga iga asi omal ajal.
Kui inimesed hakkama said, saab ka riik
Igatahes ilma selle päevata oleks siin kõik hoopis teisiti. Täpsem oleks küll öelda ilma sellise päevata, sest stenaariumite hulk, mis oodatu lõpuks kohale tõi, oli ju tohutu. Neid vaagitakse ja hinnatakse tänini, ent mis tulema pidi, see tuli.
Nii nagu paljud on alustanud oma iseseisvat elu sisuliselt kaks kätt taskus, olgu siis Eestis maalt linna tööd otsima minnes, Siberis metsa langetades või Rootsis nõusid pestes, tuli alustada ka Eesti riigil.
Kui inimesed hakkama said, saab ka riik. Kõige tähtsam eeldus selleks ongi ju seesama iseseisvus, millest nii kaua puudust tunti ja mida nüüd liiga paljud kasutada ei oska. Kuigi tahtmist nagu oleks ja vahel tulevad mõned asjad päris kenasti välja kah.
Aga vanad harjumused elavad ikka veres ning kraavipervel õlut rüübates kolhoosi lõikuspidu kiita tundub tihti mõnusam kui mingile eurolaenule mõtlema hakata. Ka bürokraatia on ennast riigi üldisest arengust natuke liiga kaugele ette rebinud, et euroliidu ees eputada. Unustades, et tegemist on meeskonnamänguga, kus liigne soolotsemine viib pahatihti kaotuseni.
Poliitikute kallal täna küll irisema hakata ei taha, sest nende teened nii iseseisvuse saavutamisel kui taastamisel on vaieldamatud. Sõimatakse neid ju niigi, mõtlemata, et tegelikult on tegemist omamoodi peegelpildiga kogu rahvast. Tahame seda või mitte.
Kõige olulisem on 24. veebruari puhul ikkagi vist see, et osati tabada õige hetk ja suudeti otsustada. Nii nagu ka 20. augustil 1991. Kui see hetk oleks maha magatud, oleksime süüdi. Nii enda kui maailma ees.
Eesti elab praegu selgelt tulevikule, püüdes vabaneda mineviku varjudest. Mahajäämus tahetakse tagasi teha võimalikult ruttu, ning muidugi nõuab see tohutuid pingutusi.
Teismeline Eesti
Nii tasub ikka aeg-ajalt üle küsida, kui iseseisvaks, kui täiskasvanuks me selle kaheksakümne kaheksa aastaga, millest viiskümmend jõhkerpunaselt vereplekiliseks pritsiti, oleme ise saanud.
Vist see taasiseseisvumisest möödunud viieteistkümnes verstaposti näitab hetkevanust inimesega võrreldes üsna hästi. Jah, teismeline Eesti. Nagu teismeline tüdruk oma tujude ja tahtmiste, lootuste ja loovusega armastuse otsinguil.
Riik saab lõplikult iseseisvaks alles siis, kui tema kodanikud julgevad, tahavad ja suudavad oma asju ise otsustada. Läbi paratamatute muutumiste ja vastuolude jäädes ometi iseendaks, mitte muutudes masinateks või orjadeks, kelle elu ainsaks sisuks on materiaalsed väärtused. Aga samas teame sedagi, et taolistele asjadele hakatakse mõtlema alles siis, kui kõht on piisavalt täis.
Asju, mis meid nii olulisel määral ühendavad, polegi ju nii palju. 24.veebruar 1918 tähendas suurvõitu sajandite üle. 20. august 1991 tähendas vähemalt üheks hetkeks rahvuslikkku leppimist, ehk viimase poole sajandi suurimat. Ometi pakitsevad haavad edasi, nii et leppimist vajame hädasti ka siin ja praegu. Kuigi iga leppimine tekitab kõhlusi.
Kiuslik küsimus ?kas me sellist Eestit tahtsimegi? on vahel õigustatud, ent vahel ajab vihale. Peame tajuma, et riik on leping, mis ei saa küll kunagi rahuldada kõiki, kuid peab ometi sobima enamusele.
Allkirja sellele lepingule oleme andnud igaüks erinevalt, ent siiski üheskoos. Vabariigi sünnipäeva sisu ja suurus sõltubki kõige enam ehk sellest, kui suur on iseseisvus Sinus endas.
Näh, üks hele eesti tüdruk vaatas aknast välja.
Just praegu.
Sulle silma.
JÜRI LEESMENT