Riigikohtu otsus, millega sai lõpliku kinnituse kogumispensioni reform, pani mind esmalt möödunule tagasi vaatama. Debatt kogumispensioni vabatahtlikuks muutmise üle algas ajakirjanduses juba kolm aastat tagasi ja see kogus jõudu riigikogu valimiste eel ning kulmineerus reformi menetlemisega parlamendis.
AIVAR KOKK
Riigikogu rahanduskomisjoni esimees, Isamaa
Olles selle protsessiga algusest peale seotud, oman põhjalikumat sissevaadet kui seda võimaldab käsitleda meediaruum.
Raha kuulub inimestele
Maailmavaatel põhinevate ulatuslike poliitiliste algatustega kaasneb sageli oht uppuda arutelude käigus peenhäälestusse ja kaotada silmist ideaal, mille nimel poliitikat tehakse.
Poliitiline ideoloogia ja inimese reaalne praktiline probleem võivad seadusloomes olla teineteisest väga kaugel. Pensionireformis taandusid need kaks aga üllatuslikult ühele lihtsale küsimusele: kas inimestel on õigus ise enda raha üle otsustada?
Olin riigikogus kogumispensioni reformi seaduse menetleja ja augustis osalesin riigikogu rahanduskomisjoni esimehena riigikohtu üldkolleegiumi avalikul istungil, kus arutati president Kersti Kaljulaidi vastuväiteid koalitsiooni algatatud pensionireformile. Minu sõnum sellel istungil oli lihtne: teise pensionifondi kogutud raha kuulub inimestele endile ning nad väärivad õigust selle üle ise otsustada.
Isamaa on reformi elluviimisel lähtunud parempoolse maailmavaateline põhialusest, mis seisneb eraomandi puutumatuses ja vabas eneseteostuses.
Sama kategoorilist maailmavaatelist vastust „inimene ei tohi oma raha üle ise otsustada“ poliitilise debati käigus ei kõlanudki. Mõistagi oleks selline avaldus olnud reformivastastele poliitiline enesetapp. Siiski tähendas reformi pidurdamine just seda vasakpoolset põhimõtet.
Kümnendi suurim reform
Kogumispensioni muutumine vabatahtlikuks on selle kümnendi suurim reform, mille eesmärk on anda inimestele vabadus ja õigus enda raha üle ise otsustada. II pensionisamba vabatahtlikuks muutmisega lahendame tänase süsteemi mitmed probleemid ja kõigil inimestel tekivad võrdsed õigused ise otsustada, kuidas oma kogutud raha kasutada ning oma pensionipõlve kindlustada. Isiklik vastutus koos eraomandi puutumatuse ja vaba eneseteostusega loovad paremapoolse majanduspoliitika põhialuse. Mul on hea meel, et seda põhimõtet on toetanud nii meie koalitsioonipartnerid kui ka riigikohus.
Kui nüüd teha korra tagasivaade Isamaa erakonna valimislubadustesse kolmel viimasel riigikogu perioodil, siis selgub, et lubaduste täitmine on Isamaa jaoks reegel, mitte erand.
Viimase kümnendi Isamaa erakonna eduloo osaks on kodu aluse maa vabastamine maamaksust (2012), emapension (vanemapension) (2013), tasuta kõrgharidus (2013), maksuvaba miinimumi tõstmine 500 eurole (2017), üksi elava pensionäri toetus (2017) ja nüüd siis kogumispensioni reform (2021).
Siinkohal on paslik iseendalt küsida, mis on Isamaa järgmine suur idee? Viimaste parlamendivalimiste programmis hakkab silma regionaalpoliitika, mis Jõgevamaa elanikuna on minulegi väga südamelähedane.
Erakonna programm tõstab esile tõmbekeskustel tuginevad tugevad regioonid, omavalitsused ja kogukonnad ning seisab vastu tarbetule riiklikule tsentraliseerimisele. Regionaalpoliitika ja võimu detsentraliseerimine on järgmine suur ja kompleksne teema, milles „tibusid loetakse“ aastate pärast. Kas Isamaa on ka siin eestvedaja ja ärategija rollis, näitab juba lähitulevik.
