Tagantjärele on kurb mõeldagi, et Leisneri värvikas isiksus oleks võinud Jõgeva “Alveri-kogudusel” avastamata jääda. Ning sellega koos jäänud avamata mõned Alveri isiksuse huvitavad tahud.
Irene Leisner on töötanud pool sajandit Tartu 5. Keskkoolis ehk praeguses Tamme Gümnaasiumis ning asjaolu, et Andrus Ansip, Neinar Seli, Mart Siimann, Mart Kadastik ja paljud teised prominendid tema õpilased on, andis Kati Murutarile põhjust nimetada Leisnerit Elukirja aprillinumbris õpetajaks, kes juhib Eesti riiki.
Alveri loominguga puutus hiljuti 75-aastaseks saanud Leisner kokku tudengipäevil ja see tekitas temas tohutut vaimustust.
“Me õppisime Alveri luuletusi pähe, kirjutasime neid käsitsi ümber ja andsime käest kätte,” meenutas Irene Leisner. “Trükitud kujul oli tema looming 1950. aastatel ju peaaegu kättesaamatu, sest 1936. aastal välja antud esimene luulekogu “Tolm ja tuli” oli ilmunud väga väikeses tiraa?is.”
Isiklikult tuttavaks sai Irene Leisner kõigepealt Alveri abikaasa Mart Lepikuga: nad kuulusid mõlemad Werneri kohviku ? Tartu vaimuinimeste toonase peamise kooskäimiskoha ? püsiklientide hulka. Lõpuks avaldanud ka Betti Alver soovi saada tuttavaks selle prouaga, kellega tema mees alailma räägib: Irene ja tema arstist abikaasa Uno Leisner elasid nimelt üsna Alveri-Lepiku lähedal. Sealtpeale algasid Leisnerite sagedased külaskäigud nende poole.
“Bettile tuli alati ette helistada: ootamatule kellaandjale ei pruukinud ta ust avada,” ütles Irene Leisner. “Oli siiski veel üks võimalus: koputada tema töö- ja üksiti magamistoa aknale. Sellesse ruumi sisse ei lasknud ta aga kunagi kedagi. Ta ise nimetas seda põrguks.”
Ühe korra Irene Leisner sellesse tuppa 35 aastat tagasi siiski sattus: see oli Mart Lepiku traagilisel surmaööl.
“Toas oli suur voodi ja selles vist oma sada patja,” kirjeldas Leisner. “Voodi ümber oli aga virnade viisi sõnaraamatuid. Väga palju töötas ta luulet tõlkides näiteks Wiedemanni sõnastikuga, otsides ühele sõnale mõnikord välja kümmekond sünonüümi. Ta võis üheainsa õige sõna leidmiseks kolm päeva ära kulutada.”
Niisama põhjalik ja põhimõttekindel oli Alver ka oma luulekogude ilmumiseks ettevalmistamisel, kavatades nii halle karvu kirjastuse toimetajatele.
“Päris huvitav oleks mõne toonase toimetajaga kohtuda ja nende mälestusi kuulda,” ütles Irene Leisner muiates.
Talviku piip
Korduvalt koges Irene Leisner seda, et Betti Alveri esimese hooga öeldud “ei” võis mõnedel puhkudel pärast järelemõtlemist “jaaks” muutuda. Näiteks 1980. aastal, kui suri Marie Under, palus Sirbi ja Vasara kirjandustoimetaja Leisnerilt, et too edastaks Alverile toimetuse palve kirjutada Underile pühendatud mälestusluuletus. Alver lükkas esimese hooga palve tagasi: tema respekt Underi suhtes olevat selleks liiga suur. Päev hiljem oli aga pühendusluuletus “Ei vaibu” valmis ja kaks päeva hiljem juba lehes.
Sama juhtus siis, kui Leisner palus Alveril vastu võtta oma endise õpilase Maria Avdju?ko ja tema toonase lavakunstikateedri õpingukaaslase Jaan Tätte: Avdju?kol ja Tättel oli nimelt valmimas luulekava Betti Alveri ja Heiti Talviku luulest.
“Esimese hooga ütles ta ei, aga järgmisel päeval helistas ja küsis, et kus nad siis on,” meenutas Leisner. “Helistasin siis omakorda Mariale ja ütlesin, et tulgu nii ruttu kui saavad. Kui Betti juurde jõudsime, pani ta Jaani istuma traditsioonilisele lemmikkülalise kohale ? oma paremale käele: vasaku kõrvaga kuulis ta nimelt halvemini. Maria istus diivanil ja värises. Siis võttis Jaan kitarri välja ja hakkas Talviku tekste mitte lugema, vaid laulma. Betti oli lummatud ? ta polnud iialgi arvanud, et Talviku luulet ka nii esitada võib! Tänutäheks kinkis ta Tättele Talviku piibu. Marial aga oma etteasteks aega ei jäänudki.”
Meeskülalised meeldinud Alverile üldse rohkem kui naised, lisas Leisner.
Kui 1986. aastal ilmus Betti Alveri luulekogu “Korallid Emajões”, mis on teatavasti pühendatud Heiti Talvikule, rääkis Alver Leisnerile ilusa loo kogu nimiluuletuse tagapõhjast.
“Kunagi noorte ja armunutena jalutasid Betti ja Heiti mööda Emajõe äärt Jänese sillani,” jutustas Leisner. “Oli kaunis kevadpäev, mil vikerkaargi ennast näitas. Bettil oli kaelas ema kingitud korallidest kaelakee: ta oli pärit vaesest perest, aga ükskord olid nad sattunud emaga poodi, kus kõik asjad maksid ainult ühe krooni ja selle raha oli ema raatsinud välja käia. Kui Betti kasvas ja kee talle väikseks hakkas jääma, ostis ta tasapisi koralle juurde, et keed endiselt kanda saaks. Tol jalutuskäigul rebis ta aga kee äkki kaelast ja viskas Emajõkke ? justkui ohvriannina selle kauni kevadpäeva eest.”
Bettina von Unkraut
Betti sõpradest, kes tal sagedamini külas käisid, kujunes ajapikku omamoodi vennaskond ? üksteisest hooliv ja huumorilembene. Teatrimees Voldemar Panso laskis näiteks Maarjamõisa haiglas viibideski tohtrite hoole alt vahepeal jalga, et Bettit külastada. Paraku juhtus sinna samal ajal tulema ka Panso raviarst professor Kuno Kõrge ja Panso pidi vehkat tegema…
Sõpradevahelise humoorika suhtlemise ilusateks näideteks olid mõned lühiläkitused, mille selgi vestlusõhtul Alveri kirjavahetust tutvustanud Eesti Kirjandusmuuseumi kultuuriloolise arhiivi toimetaja Kristi Metste ette luges. Professor Kõrge abikaasale Elsale sünnipäevaks saadetud kaardil seisis näiteks järgmine tekst:
“Armsale Elsale teatud päeval teatud soovidega teatud umbrohi Koidula tänavalt.” Ka Uno Leisnerile saadetud sünnipäevakaardil tituleeris Alver enda Bettina von Unkraut’iks ehk Bettina von Umbrohuks.
Nende läkituste originaale kirjandusmuuseumis pole, küll on seal olemas aga kaustik, kus peale kirjamustandite ka ülestähendusi päevasündmuste kohta ning ? mis kõige ootamatum ? suisa raamatupidajalikult täpseid sissekandeid sõpradele tehtud kingituste, saadud honoraride jms kohta. Miks Alver selliseid asju üles kirjutas, ei osanud täpselt seletada ei Metste ega ka Leisner.
“Mul on hea meel, et õpilased vaatamata sellele, et Betti Alveri loomingut õppekavas üsna põgusalt käsitletakse, teda siiski unustanud pole,” ütles Irene Leisner Jõgeval toimuvatele Betti Alveri luulepäevadele viidates.
Leisner ise pani hiljuti koos Lehte Hainsaluga kokku õpilastele mõeldud valimiku XX sajandi eesti luulest, mis kannab pealkirja “Tuulekellad” ning alapealkirja “Koolilõpetaja kaasavara”. Leisner loodab, et kogumik, milles paljud luuletajad oma tekste tasuta avaldada on lubanud, ilmub trükist koolide lõpuaktuste ajaks.
“Me võime olla kuitahes rikkad ja ilusad ning elada kuitahes edumeelses e-vabariigis, aga luules sisalduvaid väärtusi vajame ka praegu,” ütles Irene Leisner.
RIINA MÄGI
