Vahtra talu perenaine Ireene Kruus paneb veini anumatesse käärima kevadel, sest siis on värsket vahtra- ja kasemahla priipärast käes. Kuid tarvitada saab väärt kraami alles aasta pärast.
Kruus ütles, et vahtramahlaveini esimest aastat mäletab ta päris täpselt. “See oli siis, kui Kersna küsis raadios, et kas kellelgi on kodus vahtramahlast veini. Mul oli, aga nii natukene, et ma ei raatsinud talle helistada. Mõtlesin, et no tuleb siia ja maitseb mu veini ära,” naeris Ireene.
Aga mis aastal tuntud ajakirjanik veini-küsimuse esitas, seda Ireene enam ei mäleta. “No mõni aasta tagasi või natuke rohkem,” ütles ta.
Vahtramahl talu puudest
Vahtra talu on oma nime saanud suurtest vahtrapuudest, mis õuel kasvavad. Perenaine rääkis, et tänavu oli nii vahtra- kui kasemahlal väga magus maitse.
“Eks vahtramahla magusast tuligi see mõte, et võiks proovida sellest veini teha,” selgitas Ireene. “Tegin aastaid veini ikka sügiseti ja marjamahlast. Ka vahtraveini hulka käib marjamahl või moosijäägid, aga vähem.”
Vein algab mahlast
“Ega siin midagi keerulist ei ole,” kinnitas Ireene. “Kui puul mahla jooksma paned, siis jälgi, et nõu oleks marli või millegi muuga kaetud, muidu lähevad putukad sisse. No võid ju ilma riideta ja nõu puu juurde panna ja pärast mahla läbi kurnata, aga siis on sipelgad ja igasugu teised tegelased seal sees juba pool päeva leos olnud. See pole enam hea,” tõdes vanaproua, rõhutades, et mahlapuid tuleb hoida ja olla neile tänulik.
“Kui mahla jooksmine vähemaks jääb või ära lõpeb, siis tuleb puule punnid kindlasti ette lüüa,” kinnitas ta.
Kuidas veini teha
“Kasutan kääritamiseks tavalisi veininõusid. Kevadel panen veini käima ja vahekord on umbes selline : 30 liitrit vahtramahla, 2 liitrit sõstramahla, 6 kilo suhkrut ja pool pakki pärmi,” selgitas veinimeister, täpsustades, et pärm on seesama tavaline väike kandiline pakike, millel on sinised kirjad peal.
“Alati mul sõstramahla pole ja siis lähevad käiku vanad moosid. Igasugused moosid sobivad,” kinnitas Ireene. “Panen moosid suurde kastrulisse ja sinna peale kallan paar-kolm liitrit vahtramahla. Ajan selle segu kuumaks ja surun läbi sõela.”
See, mis sõelast läbi on käinud, saab koha käärimisnõus. Sinna peale paneb ta nn toore mahla, pärmi ja suhkru.
“Jälgin, et vein ilusasti käima hakkaks. Seepärast tegelikult lisan ka pärmi, sest nii on kindlam,” rääkis veinimeister.
Sodi nõust välja sügisel
“Kõige suurem viga veini tegemisel on, kui käärimisnõu liiga kiiresti lahti võtta,” õpetas Ireene. “Tihtipeale on nii, et külalised tulevad ja siis tahetakse neile meelepärast pakkuda. Tehakse punsu asjatult lahti ja rikutakse vein ära.”
Ireene sõnul võib käärimisnõu kallale minna alles poole aasta möödumisel. Kui vein on käima pandud aprillis, siis sodi võib käärimisnõu põhjast välja võtta alles septembris-oktoobris.
“Mul on selline toru, millega selge veini pealtpoolt ära võtan,“ näitas ta silikoonist voolikut. Voolikule on traadijupp pikenduseks seatud.
“Selle traadi panin vooliku otsa, et see kogemata põhjani ei ulatuks – muidu tõmbab sodi ka pudelist välja,” selgitas naine.
Puhtale ja üsna klaarile poolkäärinud veinile lisab perenaine umbes kaks kilo suhkrut ja püüab siis veini uuesti käima saada. Enamasti saab ka. Vähemalt järgmiseks pooleks aastaks, sest muidu jääb käärimine joogile sisse. Käärimisnõud avada ei tohi nüüdki, sest siis on naise sõnul kõik vaev asjata olnud ja vein mokas.
Miks just vahtravein
Tuleb tõdeda, et vahtramahlast tehtud veinil on tõepoolest teistsugune maitse. Tal selline klaar ja natuke karge mekk. Ireene ütles, et tema arvates on vahtraveinis vitamiinid ja need teised head ained alles, et seepärast on jook tervislik.
Kuigi perenaine peab vahtraveini igati maitsvaks ja tervislikuks, ta ise seda iga päev ei tarvita.
“Vahel võtan klaasikese, kui külalised tulevad. Vahel joon mõnikord õhtul niisama parema une lootuses pool klaasi või umbes nii. Aga seda, et ma läheksin iseenda pärast üle õue keldrisse veini järele, seda ei ole. Ega vist tule ka,” muigas veinimeister.
i
KADRI PULK
