Ma ei tea, kas sellel puhul suuremates linnades ka ilutulestikku korraldatakse. Aga vaevalt seda vajagi on ? juba praegu on Iraagis küllaga rahulolematuid, kes taevakaare miini- ja pommiplahvatustega piisavalt ilutulestikuliseks muuta oskavad.
Isegi sel määral, et mitmed neist riikidest, mis aasta eest otsustasid oma õla alla panna mitmekümneaastase diktatuuri painest vabanenud iraaklaste elujärje parandamisele, on nüüd kõhklema löönud ja tahavad lausa oma õlga alt ära tõmmata.
Hispaania viib väed välja
Otsa tegi lahti Hispaania, kus võimule tõusnud sotsialistid on kindlalt lubanud oma sõjaväelased Iraagist pärast 30. juunit ära tuua. Seni ei ole hispaanlastel eriti järgijaid olnud, kuid Eestiski pole võõras arusaam, et meie poiste saatmine Iraaki oli vale samm ja ? eriti pärast neist ühe hukkumist ? nad tuleks sealt kiiresti ära tuua.
Ometi peaksid eestlased eriti mäletama, et süsteemivahetamise aeg on täis ärevust, isegi verd. Olid ju meilgi omad lebedevid, koganid, saiad ja mis iganes nende nimed olid, kes muutuste tuuli oma kasuks tahtsid pöörata ? kui vaja, siis ka relvade abil ja mõistagi hoolimata sellest, kas keegi kannatada saab või mitte.
Ma kahtlen tugevasti, et iseseisvuse kümme aastat oleksid välja näinud sellised, nagu nad praegu näevad ? jah, võib-olla polekski seda iseseisvust olemas ?, kui tookord poleks me tundnud oma selja taga Lääne toetust. See ei olnud alati meile igas mõttes meeldiv, eriti kui jutuks tuli suhtumine muulastesse, aga see oli olemas. Kui me oleks olnud üksi, kui meie soovid ja tahtmised ja taotlused poleks kedagi huvitanud…
Vaevalt tuleks Iraagilegi kasuks, kui demokraatlikud riigid nad hülgaksid. Sest nende naabruses on terve hulk riike või mõjuvõimsaid jõude, mis nagunii seda ei tee ? Iraan, Pakistan, Saudi Araabia, Türgi, kui mainida vaid mõningaid.
Aidata iraaklasi järje peale jõuda
Rääkimata juba sellest, et erinevalt Eestist on Iraak märksa tõsisemalt mitmeks tugevaks ja üksteist tublisti umbusaldavaks leeriks jagunenud. Mitte et ?iiidid, sunniidid ja kurdid ei suudaks ühes riigis koos elada. Sajakonna aastaga on mingil määral ühise riigi traditsioon ja «riigitunnetus» kujunenud küll, aga viimased 35 marulist aastat on sellele pigem halvasti mõjunud.
Sunniite esindav Saddam Hussein oli omal ajal sunnitud toetuspinna laiendamiseks lööma kiilu olemasolevate kogukondade (nii mainitud suurte gruppide kui ka nendesiseste üksuste) vahele, et need mingil juhul omavahel läbi ei saaks ja just «rahvuse isa» enda vahendajaks tunnistaks. See õnnestus tal päris hästi…
Sellest ka paljud hirmud, mis praegu, loodetavasti võimalikult demokraatliku võimu taastumise eelõhtul, igast praost välja purskuvad. Paraku ka veriselt.
Kuigi aeg ja olud on nii erinevad, et paralleeli tõmmata oleks meelevaldne, tuleb paratamatult pähe Saksamaa Teise maailmasõja järel. Esimene-teine aasta ei kulgenud sugugi lihtsalt ning üsna kindlalt võib öelda, et kui toona oleksid okupatsiooniväed kohe lahkuma tõtanud, hindaksime me seda tänapäeval tagasi vaadates rängaks veaks.
Võõras ei olnud see mõte küll tookordki. Ajalugu ent paistab olevat andnud õiguse neile, kes arvasid, et vähemalt esialgu tuleb sakslasi mingil määral kontrollida ja aidata neil järjele jõuda. Umbkaudu võib sellise perioodi pikkuseks hinnata kümmekond aastat (mille kestel välismaine kontroll aina lõdvenes ja üha suurem võimutäius sakslaste endi kätte läks).
Kas Iraagis kulub samuti kümme aastat, enne kui võib öelda, et jah, nüüd on olukord piisavalt stabiilne? Aga Saksamaa naabrid ? kui ajaloo värdsünnitis Ida-Saksamaa kõrvale jätta ? olid põhimõtteliselt demokraatlikud. Iraagi lähikonnast leiame mingilgi märkimisväärsel määral demokraatiat ainult Türgist…
Marek Laane, vabakutseline tõlkija
