Internet: äri või inimõigus

Meedias torkavad ikka ja jälle silma artiklid, milles märgitakse, et Eesti on arenguriik, mis jääb kaugele maha Lääne-Euroopa  ja maailma arenenud tööstusriikidest. Praktiline kogemus kinnitab, et oma tööstusliku tootmise potentsiaaliga  pole meil tõesti põhjust uhkeldada, kuid infosektori arengus ületame me enamikku nendest riikidest juba tugevalt.

Tänapäeva inimene on loonud lisaks materiaalsele maailmale veel teise, virtuaalse maailma, kust ta hangib informatsiooni, ajab isiklikke ja avalikke asju ning suhtleb inimestega lähedalt  ja kaugelt. Kuna me liigume maailmas üha enam ringi, siis kasvab ka vajadus omada ligipääsu sellele virtuaalmaailmale. 

WiFi laialdaselt kasutusel

Tööasjus komandeeringus olles tuleb tänapäeval tahes tahtmata kaasas kanda arvutit või vähemalt mõnda mitmekülgsema kasutusotstarbega telefoni, sest nii on kõige kergem (füüsilises tähenduses) kanda kaasas vajalikku informatsiooni ning vajaduse korral ka seda töödelda või salvestada.

Lisaks oleks tore kasutada seda vahendit ka netti sisenemiseks  ja informatsiooni vahetamiseks. Teadus  ja tööstus on sellele vajadusele juba ammu ka praktilise lahenduse leidnud juhtmevaba internetiühenduse vormis, mida enamasti WiFi`ks nimetatakse.

Eestis on WiFi laialdaselt kasutusele võetud ning muutunud tegelikult osaks konkurentsipoliitikast. Ettevõtted, kes võitlevad tarbijate pärast, avastasid juba mitu aastat tagasi, et WiFi võib olla üheks argumendiks, millega veenda tarbijat, et ostu sooritamine just selles ettevõttes on kõige targem tegu.

Ja nii peabki eestlane loomulikuks, et kohvikusse, bensiinijaama või kaubanduskeskusesse minnes võib ta ühtlasi külastada vabalt nimetatud virtuaalmaailma ja tutvuda viimaste uudistega või vaadata oma postkasti. Analoogset teenust hotellides pole mõtet isegi mainida, see on niivõrd loomulik. 

Briti hotellides ärge WiFi`st unistage

Liikudes Lääne-Euroopas, tuleb ikka ja jälle nentida üllatusega, et seal ei ole internetisuhtlus sugugi mitte nii loomulik asi. Jah, ka seal on paljudel kodus interneti püsiühendus, kuid väljaspool kodu on see  juba oluliselt vaevalisem. WiFi ühendusest kaubandusasutustes pole seal keegi midagi kuulnud ning hotellides ja internetikohvikutes on ligipääs internetile raske äri objektiks, mille eest tuleb tasuda suuri summasid.

Inglise hotellides ei tasu WiFi’st isegi unistada, kui sa  just ei asu kõige eksklusiivsemas Londoni ärihotellis. Sama kehtib ka Prantsusmaa ja Hispaania hotellide kohta. Hollandi hotellides tuli WiFi ühenduse eest tasuda tunnis 16 – 32 krooni  ja päevas 240 krooni. Šveitsis küsiti mõnes hotellis œ tunni eest 80  ja teises taas tunni eest 100 krooni. Samasugune kipub olema praktika ka Saksamaal. Vaid Põhjamaades on WiFi teenus osa teenuse paketist, kuid ühenduse saamine eeldab parooli küsimist.

Kuid sellega veel asi ei piirdu. Ostes Euroopas raske raha eest ligipääsu WiFi’le, antakse kliendile kood, millega ta identifitseeritakse, ning parool, mis soovitud ukse lõpuks peaks avama. Enamasti selgub siiski, et asi pole nii lihtne. 

Igaühel oma loogika

Igal rahval on oma loogika  ja nii osutub ettevõtte kodulehelt selle kaua igatsetud ukse (loe: lingi) leidmine enamasti aeganõudvaks tegevuseks. Eriti tähelepanuväärne on selle teenuse hinna juures aga hotellitöötajate saamatus kliendi juhendamisel. Enamasti tundub, et nad näevad seda WiFi’st ilmestuvat kodulehte esimest korda elus.

Mitmed Euroopa riikide telekomifirmad on hakanud pakkuma ka WiFi teenust, mis levib kohati suuremate linnade keskustes, kuid siingi eeldatakse eelnevalt parooli ostmist kohalikust kontorist või selle eest tasumist krediitkaardi vahendusel.

Tavaliselt töötab ühekordne teenus suurpäraselt, kuid pikemaajalise ligipääsu soetamisel algavad probleemid, mis kohati tunduvad meelega tehtud olevat, sest telefonikõnede arve, mis nimetatud probleemide lahendamiseks kõnede eest samale firmale tasuda tuleb, ületab oluliselt teenuse enese hinna.

Järgnevalt autori kogemus Swiscomi teenustest. Ühepäevane ligipääs WiFi võrgus maksab tavapäraselt 300,  7 päeva 950  ja kuu teenus on 2300 krooni (sic!). Erilise vastutulekuna maailma jalgpallivõistluste ajaks on Swiscom välja pakkunud supersoodsa teenuse: 30 päeva 750 krooni eest. Teenuse kasutamiseks avatakse spetsiaalne aken, mida ei tohi nimetatud aja  jooksul sulgeda. Kuid juba teisel sisenemiskatsel selgus, et süsteemi enda poolt genereeritud kasutaja ID kood ning parool ei sobi ning kuhugi tuleks märkida kasutajanimi, mida aga pole kusagilt võtta – ja nii see aken sulguski.

Kõik katsed nimetatud akent uuesti leida luhtusid, vaatamata intensiivsele suhtlusele Swiscomi enese kodulehelt saadetud kirjadele, telefonikõnedele ja suhtlusele telefonipunktides. 

Lääne-Euroopa infoühiskond eelmises sajandis

Et ettevõtte IT personal ei suutnud genereerida ei uut linki ega pakkuda ka muud viisi nimetatud akna avamiseks, siis jäigi 650 krooni ulatuses teenus saamata.

Eelöeldu valguses võib märkida rahumeeli, et Lääne-Euroopa on jäänud oma infoühiskonna arengutes eelmisesse sajandisse ja Eestis laialt levinud arusaam, et internet on osa inimõigustest, on Euroopas arusaamatu praktika.

Eesti oma E-riigi arengutega on aga jõudnud huvitavasse olukorda. Kui riigi  ja kohalike asutustega on põhiliseks suhtlusvahendiks muutumas internetipõhised kodulehed  ja teenused, siis polegi tegelikult muud võimalust, kui muuta internet vabalt kättesaadavaks suhtluskeskkonnaks ning käsitleda seda õiguslikult inimõiguse ühe loomuliku osana.