Viimase nädala jooksul tekib küsimus, miks ühiskonnas on nõnda palju kurjust ja aina vähem headust. Miks on nii, et haaratakse relv või endiselt tuleb juhtida tähelepanu kõige lihtsamale tõsiasjale: vägivallatsemine ei sobi meie ühiskonda.
Pärast Lihula traagilisi sündmusi kerkis paljude huulile küsimus, kuidas saab nii, et relvaluba ja relv satuvad inimese kätte, kellel kumbagi mingil juhul olla ei või. Eriti siis, kui relva omamine on juba varem pahandusi kaasa toonud. Teiseks tekitas see ühiskonnas laiema küsimuse, kas ja millistel tingimustel tasub üldse relvaluba väljastada ja kas kontrolli võiks karmistada.
Justiitsministeeriumi värske statistika näitab, et raskete vägivallakuritegude arv on Eestis 2020. aastal kasvanud, mai lõpu seisuga oli vägivaldselt hukkunud 19 inimest. Peamiselt on tegemist olmetülidega, mis on tekkinud alkoholi liigtarvitamise tagajärjel.
Inimlikkust ja selle kaduvust näeb ühiskonnas viimasel ajal aina enam. Eile, ülemaailmsel eakatevastase vägivalla teadvustamise päeval pidi taas rääkima rasketel teemadel. Vägivalla näol eakate vastu on tegemist ühe varjatuima probleemiga, sest teadlikkus on Eestis selles vallas väike. Nimelt jõuab ametiasutusteni üks väärkohtlemise juhtum 23st.
Möödunud eriolukord on suurendanud riskitegureid, mis võivad kaasa tuua eakatevastase vägivalla kasvu, sest vägivallatsejad jäid eakaga isolatsiooni ning raskes majanduslikus olukorras võis eaka pension jääda ainsaks perekonna sissetulekuallikaks.
Tihti kipuvad inimesed vägivalla puhul silmi kinni pigistama. Arvatakse, et oma vägivaldsest pojast, tütrest, miniast või hooldajast pole õige teada anda, sest lähedase vastu tunnistusi anda pole õige. Pole harv, et tekib hoopis süütunne ja arvamine, et oled vägivaldse kohtlemise ära teeninud. Ent mitte keegi pole väärt lugupidamatut suhtumist ja füüsilist karistamist.
Ühiskonnal on pikk tee käia, et vägivalla tõrjumine ja hukkamõist muutuksid normaalsuseks ning vägivald loomade ega inimeste vastu poleks iial õigustatud. Siiani kiputakse nii mõnigi kord vägivallatsejat õigustama, või mis veel hullem, ohvrit süüdistama ja alandama. See aga pärsib igasugust lootust paremale ühiskonnale.
Viimased nädalad on toonud palju leina ning tekitanud küsimusi ja mõtteainet. Samas on lootus, et raskete juhtumite tekitatud kõlapind toob kaasa suurema muutuse. Nii võiks karmimalt üle vaadata relva saamise tingimused ja rohkem tähelepanu pöörata üksinda jäetud lähedastele.
KERTTU-KADI VANAMB,
Vooremaa peatoimetaja kt
