Kaasav eelarve on kujunenud Eestimaa omavalitsustes viimaste aastate tõusvaks trendiks. Mis kogub rahva seas populaarsust ja kus enim hääli kogunud projektide summad aina kasvavad. Praegu, uue aasta eelarvete koostamisel on see taas üks oluline mõtteaine koht.
Tegelikult mõtled aga sageli, et milleks see kogu näitemäng, sest kõik head ja väärt ideed peaksid niikuinii ju ühe omavalitsuse eelarvesse jõudma. See oleks ju ideaal, mille poole püüelda ja mis muudaks elu meie ümber paremaks. Kui see nii ei ole, on kuskil midagi viltu. Sest kogu eelarve peaks olema ju kodanikke kaasav, aga milleks siis veel mingi eraldi rida tekitada?
Kaasavast eelarvest on seepärast kujunenud paljudes kohtades justkui omaette võidujooks, kes rohkem hääletajaid enda taha koondada suudab ja võiduau nopib, see ka rahastamist leiab. Kui ühes suures linnas toimuv hääletus kulgeb võib-olla tõesti võrdsetel alustel, siis laial territooriumil paiknevas omavalitsuses on ebavõrdsus kohe stardipositsiooni sisse kirjutatud.
Projektid on ebavõrdses seisus
Siililegi selge, et vallakeskusel või mõnel suuremal alevikul-piirkonnal on hääletajate kogumisel selge eelis väiksemate kohtade-paikade ees. Midagi ei ole lihtsalt teha, sest suurem hääletajate arv annab otsustava ülekaalu ja rullib üle. Ühe küla projekt ei saa kunagi sellisel moel konkureerida linnaga võrdsetel alustel. Rääkimata siis veel vanuselisest lõhest, kus pigem leiavad eelistuse aktiivselt sotsiaalmeedias elavate kodanike projektid kui eakate tagasihoidlikud soovid. Elu on seda viimastel aastatel kaasava eelarve hääletustel ka kinnitanud.
Tekib küsimus, et miks seda siis tehakse? On ju toimunud kohalike omavalitsuste valimised, inimesed on andnud saadikutele mandaadid, on moodustatud koalitsioonid, kes konkreetses omavalitsuses siis eelarveid kokku panevad. Õigupoolest peaksid perspektiivitundega inimesed mõtlema võrdselt kõigile omavalitsuse piirkondadele ja oma kodanikele. Kas siis korralises eelarves pole sellele kohta?
Ilmselt mitte, sest kaasava eelarve käigus hoidmisega tahetakse justkui veelkord näidata, kelle käes ohjad on. Antakse siis kaasava eelarve jaoks viis, viisteist või kolmkümmend tuhat eurot. Seda justkui hea tahte märgiks üldsusele, millega võimulolijate väärtust tõsta.
See meenutab natuke paljusid Euroopa rahaprojekte, kus külaselts teeb tänamatut tööd selle nimel, et ajada välja raha, milleks peab ta kasvõi pea panti panema, et rajada seda, mida tegelikult võiks kohapeal kultuurielu edendamiseks teha omavalitsus. Või mille rajamine võiks vähemalt käia läbi omavalitsuse.
Väärt soove tasuks arvestada
Nii püütakse ka kaasava eelarvega ühest küljest üles näidata üles hoolivust ja suuremeelsust. Ometi võiks ja peakski kogu eelarve olla kaasav. Mis seda takistab? Mitte miski.
Eelarve koostamisel kaasatakse kõiki häid mõtteid ja ideid, mida arukad inimesed välja pakuvad. Samamoodi võiksid arukad omavalitsuste juhid neid ettepanekuid kaaluda ja parimad otsejoones sõelale jätta. Lülitada väärt soovid eelarvesse. Sest ülevaade kõigest sellest, mida linna või valla territooriumil vajatakse või mida tegema peab, on ju valitsejatel olemas. Vähemalt võiks seda eeldada.
Sellisel juhul oleks kogu koostatav eelarve tõesti kaasav ja näoga oma inimeste poole. Ei peaks korraldama eraldi hääletusvõistlusi, tulemusi kinnitama, hankeid välja kuulutama ning lõpuks tegijate ja taotlejatega arutlusi pidama. Kõik oleks lihtsam ja selgem ja pealegi – läbipaistvam.
Paraku tundub, et see on kõik ilus unistus. Mugavam on reklaamida end kaasava eelarve korraldamisega ja näidata, kuidas kodanikualgatus toimib ja igale poole jõuab. Ainult et mitte keegi ei keela valitsejatel oma kodanike ettepanekute ja soovidega kogu aeg arvestada. Kui inimesi kaasata. Siis mahuks kõik vajalik ära ka päris eelarvesse, sest kogukonna elu korraldamine ongi üks pidev kaasamine.
TIIT LÄÄNE, peatoimetaja
