Ei saa salata – elame ajas, millist keegi pole näinud. Meil puudub kogemus, kuidas hakkama saada ning me ei tea, kui kaua see kõik veel kestab. Vaenlane on nähtamatu ning igal juhul tekib küsimus, milleks me peame veel valmis olema.
Kriisiolukord tekitab täiesti arusaadavalt muremõtteid eri teemadel – lapsed ja kool, lähedased, hooldekodudes viibivad või üksi elavad eakamad pereliikmed, sõbrad, kolleegid ning muidugi mina ise ja minu toimetulek. Need ärevust tekitavad küsimused on meie kõigi peast läbi käinud ja vastuseid leida ei ole niisama lihtne.
Me oleme kõik erinevad: ühed kohanevad paremini, teised on eraklikuma loomuga. Osal on võib olla natukene lihtsam toime tulla, teised aga ei kohane uute oludega ja on oma kinnise loomu tõttu raskemas seisus. Mõni on tegutseja, mõni rääkija. Mõnele meist meeldib lugeda, mõni aga tahab jalgpalli mängida, teisisõnu tegeleda millegagi, mis aitaks meeli rahustada.
Kindlaid reegleid pole
Meil kõigil on tavaliselt eri moodused, kuidas elus ettetulevaga hakkama saada ning nii proovime neid ka praegusesse olukorda sobitada. Ilmselt paljut me kehtivate piirangute tõttu siiski teha ei saa. Neil, kes on harjunud oma mõtetest rääkima, võib lihtsam olla, kuid olgem ausad – tavaliselt ei jaga me kõiki oma mõtteid isegi lähedastega mitte. Vahel tuleb see sellest, et me ei taha lähedasi muretsema panna ja proovime jätta mulje, et tuleme olukorraga toime paremini kui tegelikult.
Oma mõtetega hakkama saamiseks ei ole kindlaid reegleid ja ka teisi saame aidata mitmel moel. Näiteks, kui lähedane on kinnise loomuga, siis pole mõtet väga oodata, et ta ise helistaks ja südant puistaks. Ta lihtsalt ei oska seda ega õpi ka imeväel.
Hea mõte on helistada ise ja lihtsalt küsida: „Kuidas läheb?“. Ei olegi oluline pidada maha mitme tunni pikkusi kõnemaratone, hoolimise väljendamiseks piisab, kui suhtlusele uks avada.
Tulemuslikuks suhtlemiseks on tähtis mõista, et meie vajadused on erinevad ning tähtis on küsida, mida meie vestluspartner väärtustab. Näiteks, kui mulle on vaja mõtete korrastamiseks ja väljalülitumiseks võimalust millegi kallal nokitseda, siis seesama ei kehti teise inimese puhul – temal oleks ehk vaja hoopis jalgrattaga sõitma minna.
Aitab ka küsimine, et millest teine puudust tunneb. Nii on võimalik leida see miski, mis olemise kergemaks teeb ja vahelduseks positiivse kogemuse annab. Ka rutiini tekitamine võib anda hea tulemuse, sest nii tekib segases olukorras väike rütm ning seeläbi tunnetuslik kontroll ja turvalisus.
Inimene vajab rääkimist
Vahel on elus juhtunud nii, et meil ei olegi eriti lähedasi inimesi või puuduvad nad sootuks. Ka mured, mida muidu avatud suhtlusega inimene ei taha teatud põhjustel perele või teistele avada, vajavad väljarääkimist. Eriti oluliseks muutub see siis, kui mõtted või vahel ka mälupildid hakkavad korduma, ronivad unenägudesse ja äratavad öösiti.
Samuti tasub nii enda kui ka teiste puhul tähele panna söömisharjumusi. Praegusel ajal on eriti neil, kes meid kõiki palehigis päästa püüavad, sageli nii kiire, et korraliku toidu jaoks aega pole. Kuid suutmatus või soovimatus üldse süüa on kindlasti ohumärk. Jälgida tasub ka seda, kui keegi hakkab üle sööma.
Tähelepanu tasub pöörata kõigele tavapärasest erinevale. Me saame end ümbritsevat keskkonda tegelikult üsna vähe muuta ja nii on mõistlik sellele keskenduda. Kõige parem on võimalikult vähe teistega kokku puutuda, sest nii saame igaüks viiruse levimise pidurdamisele ja tavaellu naasmisele kaasa aidata.
Kui meel muutub väga ärevaks, võiks proovida sellist trikki, et mõtlete „kus mu jalad on?“. Kui ärevuse ajal kipuvad inimese mõtted rändama kuhu iganes – tööle, mingisse olukorda minevikus, tundmatusse tulevikku jne, siis see mõte toob uitama läinud mõtted n-ö koju ehk keha ja praeguse hetke juurde tagasi.
Tehke nii: olete kuskil ja istute, jalad vastu maad (või olete näiteks pikali ja mõtlete „kus mu pea on?“). Vastus on seega selline, et minu jalad (või minu pea) on siin vannitoa põrandal (või diivanil padja peal). Tooge oma mõtted tagasi praegusesse hetke. Proovige, sest halvemaks ei lähe kohe kindlasti.
Kui olete näinud midagi enda jaoks halba või häirivat, siis ärge kohe magama minge, vaid andke oma ajule-silmadele mõneks ajaks muud tegevust. Nippe on muidugi palju ja igaüks saab proovida ja katsetada, mis just talle sobib.
Tähtis on meeles pidada, et tugi on olemas, kui on vaja ennast tühjaks rääkida või küsida. Kindlasti sobib praegusel ajal selleks ööpäev läbi toimiv ja tuttavaks saanud number 1247 või usaldustelefon 126 (eesti keeles) ja 127 (vene keeles).
Samuti on asunud appi kogemusnõustajad ning infot saab numbrilt 5351 7218. Töötab kriisiaja kõnepost 656 5005, mis on anonüümne ja mille salvestisi kasutatakse hiljem dokumentaalfilmis.
Alati tasub suhelda oma piirkonna ohvriabitöötajatega, kelle kontaktid on leitavad sotsiaalkindlustusameti kodulehel. Abistamise ja toetamise võimalusi on praegu palju ning mina usun, et vajaduse korral on võimalik endale sobiv tugi leida. Ka siis, kui tahaks end lihtsalt korraks välja elada teemal, kui kaua see jama veel kestab.
Meeles tasub pidada ka seda, et oleme kõik praegu justnagu üksi, kuid siiski koos. Püüame siis koos sellest kogemuse võrra rikkamana välja tulla.
Kaisa Üprus-Tali,
sotsiaalkindlustusameti ohvriabi ja ennetusteenuste osakonna teenuse juht
