Väide, et kõigi autojuhtide unistuseks on peegelsiledad asfaltteed, millel on turvaline sõita ja mis masinat võimalikult vähe lõhuvad, on õige ainult osaliselt. Peale asfaldilembeste juhtide on nimelt olemas veel off-road’i harrastajad, kes, nagu nimigi ütleb, maanteelt üldse ära kipuvad — sinna, kus edasipääsemiseks ei piisa kergest pedaalivajutusest, vaid otsustavaks saavad masina, maastiku ja füüsikaseaduste tundmine ning paljud muud tegurid.
Vabatahtlike mudasmüttajate seiklustest andis aimu eilseni Jõgeva kultuurikeskuse galeriis üleval olnud näitus “4 x 4 ehk Teelt maas”. Selle autor Tiina Säälik tegi mulluse off-road’i ehk neljarattaveoliste masinate maastikusõidu hooaja kaasa võistkonna Matkajad kaardilugejana. Samasse võistkonda kuulusid piloot Andres Tuisk ning teine piloot ja vintsman Anti Kiiver. Näitusepiltide vahendusel sai vaataja aimu kuuel mullusel Eesti Autospordi Liidu egiidi all toimunud võistlusel — Saaremaal peetud Saarekollil, Turbas peetud Mudakoonul, Viljandimaal peetud Suvesõidul, Valgamaal peetud Klaperjahil, Harjumaal peetud Kukepeal ja Ämaris peetud Navigatsioonil toimunust. Eelkõige püüdsid pildid aga vaatajani tuua selle omapärase ala olemust ja iseloomu.
Muda ja masinate sellest ollusest välja vintsimist oli piltidel näha päris palju. See ajendas Tiinalt küsima, miks nad iseennast ja masinaid sedaviisi piinavad.
“Off-road’i harrastus on harrastus nagu iga teinegi ja minu meelest pole see sugugi suurem enesepiinamine kui näiteks langevarjusport, mäesuusatamine või lihtsalt jooksmine,” vastas Tiina. “Maastikusõidul saab ennast ja masinat proovile panna ning oma võimeid teiste omadega võrrelda. Vajadus selliste tegevuste järele on inimloomusesse kodeeritud. Ka hea seltskond tõmbab maastikusõitjate ringi. Mis aga niisama heast peast mudas hullamisse puutub, siis see on rohkem maastikusõitude — eriti Klaperjahi — publiku meelistegevus. Miks see neile meeldib, tuleks nende käest küsida.”
Teine asi, mida off-road’i seltskonnalt alati päritakse, on see, et miks nad loodust ei austa ja metsaalust pinnast lõhuvad.
“Maastikusõitjad pole mingid looduse vaenlased ega sõida seal, kus pähe tuleb, vaid üksnes seal, kus tohib,” kinnitas Tiina. “Võistlused toimuvad tihti näiteks kindlatel radadel või hoopis karjäärides, Navigatsioon koguni Ämari lennuväljal. Võistluspaigad on alati mitte ainult maaomanike, vaid ka keskkonnateenistustega kooskõlastatud. Mis aga puutub hiljutisse prügikoristuskampaaniasse “Teeme ära!”, siis tean, et sellel osalesid paljud off-road’i sõitjad oma autode ja järelkärudega.”
Tiina sõnul on mõistagi ka maastikusõitjate hulgas hoolimatuid jõmme, aga nende protsent pole suurem kui liiklushuligaanide protsent tavaliiklejate hulgas.
Olulised asjad
Maastikusõiduvõistlused on erineva raskusastmega. Tiina kinnitas, et tal vedas, sest kohe esimesel võistlusel — mullusel Saarekollil — sai ta kõva karastuse: seal tuli olla 24 tundi rajal ja 48 tundi jutti ärkvel. Kõik järgmised sõidud tundusid siis juba palju lihtsamad.
Asjadest, mida off-road-sõidule minnes kaasa võtmata ei tohi unustada, tulid Tiinale esimesena meelde tulekustuti, kiivrid (“Kui korra peadpidi laes ära käid, siis tead, milleks kiiver vajalik on!”), kindad (“Vintsmani jaoks on need eriti vajalikud!”), mugavad jalanõud, veekindlad riided, joogivesi, energiajook ja “Tiina” kommid. Muidugi võiks kaasa võetavaks magusaks olla ka mistahes muud kommid või šokolaad, aga kui seltskonnas on juba Tiina, siis olgu ikka ka “Tiina” kommid. Võileivast on kasu ainult siis, kui võistluse sisse jääb ka mõni pikem n-ö ülesõit, mille ajal süüa jõutakse. Iga kord sellist võimalust pole.
Inimestele mõtlemise kõrval tuleb teele asudes mõistagi mõelda ka autole.
“Auto jaoks tuleb “kola” kaasa võtta nii paarisaja kilo jagu,” ütles Tiina Sääliku võistkonnakaaslane Anti Kiiver. “Tööriistu, tungraud, jahutusvedelikku, õli ja palju muud.”
Auto sõiduks ettevalmistamine kestab aga paar nädalat.
“Kõige rohkem saab autol vatti veermiku osa, vedrud, amortisaatorid ja elektrisüsteem: vints töötab ju elektriga ja kui võistluse käigus tuleb võtta oma poolsada punkti, siis kolmveerandini neist tuleb end tavaliselt vintsida. Sõidumõnu saab nautida suhteliselt vähe,” ütles Anti Kiiver. “Loevad muidugi ka kogemused: mida vähem neid on, seda sagedamini tuleb vintsman jalgsi ette “luurele” saata. Kui kogemusi rohkem, osatakse juba aknast nähtava pildi järgi otsustada, kustkaudu rada paremini läbitav on. Maastikusõidul õpib väga kiiresti otsuseid vastu võtma, kusjuures ei otsusta mitte piloot ainuisikuliselt, vaid terve meeskond.”
Tore kamp
Küsimusele, kuidas sellise tiheda “andmise” juures siis üldse veel pildistamiseks aega jääb, vastas Tiina, et varem oli pilditegemine maastikusõitudel suisa kohustuslik: punkt loeti võetuks ainult siis, kui võistkonnal oli tõestuseks esitada foto, millel näha nii punkti tähis, auto kui ka üks võistkonnaliige. Mõistagi olid sellised pildid vaid tarbefotod. Nüüd hakkab pildistamiskohustus ära kaduma, sest maastikusõitudel on kasutusele võetud samasugune tehnoloogia nagu orienteerumisvõistlustel: võistkonnad saavad kaasa kiibiga pulga ning peavad selle punktis kiibilugeja avausse asetama. Tänu sellele jääb ära fotode paberkandjale viimise ja kontrollimise vajadus ning tulemused saavad palju kiiremini selgeks.
Tiina ja Anti sõnul on off-road’i seltskond ühtehoidev ja tore kamp. Üksteisele “ärapanemist” tuleb harva ette, üksteise rajal aitamist aga üsna sageli.
“Üksikuid “ärapanijaid” on, aga võistlusjärgses ühises laagris hoitakse neist siis eemale ka,” ütles Anti.
Sellest hooajast on Tiinal ja Antil oma masin, nii et praegu otsivad nad võistkonda kolmandat liiget — arvatavasti vintsmani rolli. Palju aega otsimiseks pole, sest juulis tahetakse osaleda järjekordsel Suvesõidul. Kuigi pilditegemine enam kohustuslik pole, võtab Tiina aparaadi ilmselt ikka kaasa: off-road’il on, mida jäädvustada.
RIINA MÄGI
Küsimusele, kuidas sellise tiheda “andmise” juures siis üldse veel pildistamiseks aega jääb, vastas Tiina, et varem oli pilditegemine maastikusõitudel suisa kohustuslik: punkt loeti võetuks ainult siis, kui võistkonnal oli tõestuseks esitada foto, millel näha nii punkti tähis, auto kui ka üks võistkonnaliige. Mõistagi olid sellised pildid vaid tarbefotod. Nüüd hakkab pildistamiskohustus ära kaduma, sest maastikusõitudel on kasutusele võetud samasugune tehnoloogia nagu orienteerumisvõistlustel: võistkonnad saavad kaasa kiibiga pulga ning peavad selle punktis kiibilugeja avausse asetama. Tänu sellele jääb ära fotode paberkandjale viimise ja kontrollimise vajadus ning tulemused saavad palju kiiremini selgeks.
Tiina ja Anti sõnul on off-road’i seltskond ühtehoidev ja tore kamp. Üksteisele “ärapanemist” tuleb harva ette, üksteise rajal aitamist aga üsna sageli.
“Üksikuid “ärapanijaid” on, aga võistlusjärgses ühises laagris hoitakse neist siis eemale ka,” ütles Anti.
Sellest hooajast on Tiinal ja Antil oma masin, nii et praegu otsivad nad võistkonda kolmandat liiget — arvatavasti vintsmani rolli. Palju aega otsimiseks pole, sest juulis tahetakse osaleda järjekordsel Suvesõidul. Kuigi pilditegemine enam kohustuslik pole, võtab Tiina aparaadi ilmselt ikka kaasa: off-road’il on, mida jäädvustada.
RIINA MÄGI
