Indrek Sammul luges Nikolai Baturini luulet

Kirjanik Nikolai Baturin ja näitleja Indrek Sammul on kahtlemata niisugused inimesed, kelle nimed kõnelevad enda eest ka väljaspool Viljandimaa piire.

Viljandi laulik Reet Post on pannud kokku uue luulekava, mida esitati läinud reedel Viljandi raamatukogus ja sellel reedel esineti sama kavaga Viljandi Jaani kirikus.

Tegemist pole professionaalse lavastusega, vaid luulekavade sarjaga, mis on sündinud armastusest  luule vastu ja soovist seda teistegagi jagada. Viljandlased on varem osa saanud paljudest sellistest kavadest. Reet Post on seni kuulajatega jaganud oma avastusi seoses Põhja- ja Baltimaade luuletajatega,  samuti on esitatud eesti klassikute luulet.

Luuleõhtutel on seni kuulajate ette astunud tudengid ja kirikunoored, kavad on põimitud muusikapaladega ja tavaliselt algab õhtu sissejuhatusega, kus esmalt antakse ülevaade luuletaja elu- ja loometeest.

Luule paneb iseendasse vaatama

Seekordse kava teeb eriliseks Ugala näitleja Indrek Sammuli osavõtt, kes Karmela Tennemaa kõrval enamiku luuletustest ette kannab. “Luulet loetakse üldse nii vähe. Tegeleme liiga palju meist väljaspool asuvate asjadega, luule on see, mis paneb iseendasse vaatama. Me ei tee teatraliseeritud etendust, vaid keskendume tekstile, mida seob muusika. Aja seisma panekul on oma väärtus ja iga kuulaja on meile tähtis,” põhjendab Sammul on nõustumist selles kavas osaleda.

Luulekava nimi on “Zodiaagiringis Baturiniga”, luuletused on valitud nende hulgast, mis on ilmunud romaani “Apokalüpsis” lõpus.  Sammuli sõnul need luuletused temale otseselt tähtkujudest ei räägi. “Mul puudub sügavam suhe zodiaagiga. Minu jaoks on need luuletused nagu inimloomused, sündmused elust, mingid hetked, mis on peatunud, mitte niivõrd zodiaagimärgid,” selgitab Sammul, kes poleks enda sõnul kindlasti nõustunud ükskõik missuguse kavaga.

“Luuletusi on mulle alati lugeda meeldinud. Elus on ju asju, mida ei tee raha pärast,” kinnitab Tallinnast tagasi kodulinna jõudnud näitleja.

Baturini juured ka Mustvees

Viljandimaal 1936. aastal sündinud ja 1990. aastate alguses ilmunud lapsepõlveromaaniga “Kartlik Nikas, lõvilakkade kammija” ühe perioodi Viljandi linna elust nii imeliseks kirjutanud klassik ütleb aga, et tema esivanemad on pärit hoopis Peipsi äärest. Baturin, kes on eesti keelt rikastanud uute sõnadega ja kelle paljud luuletused on Tarvastu murdes, pole verelt eestlane ja emapoolse vanaema liini pidi ulatuvad tema juured ka Mustveesse.  

iii

JAANIKA KRESSA

blog comments powered by Disqus