Linlasele võib tunduda, et looduskaitsealad on tehtud selleks, et tema seal puhkepäeval koos sõpradega piknikku pidada saaks. Tegelikult on kaitseala, nagu nimigi ütleb, millegi või kellegi kaitsmiseks. Aga selleks, et edukalt kaitsta, peab teadma, mida või keda ühe või teise koha peal üldse kaitsta on.
Tuleva aasta alguseks peab valmima Vooremaa maastikukaitseala kaitsekorralduskava, milles kirjas olulised keskkonnategurid ja nende mõju loodusobjektidele, kaitse-eesmärgid, nende saavutamiseks vajalikud tööd, tööde tegemise eelisjärjestus, ajakava ja maht. Kaitsekorralduskava üks eeltöö — putukate uuring Vooremaa järvedel — on entomoloog Jaan Luigi teha. Kaks nädalat tagasi tegutses ta koos väikese kaaskonnaga Raigastvere, Kaiavere ja Ilmjärve ääres.
Kõigepealt ajavad Jaan Luig ja Riikliku Looduskaitsekeskuse Jõgeva-Tartu regiooni loodusvaht Viljar Purgel kummisäärikud või õigemini säärikpüksid jalga ja ronivad, kahvad käes, Raigastvere järve. See, kuidas nad kaldaäärses mudas müttavad, jätab võhikule kaldalt vaadates üsna arulageda mulje. Nõukogude-aegseid nalju mäletavad inimesed ütleksid ilmselt, et jälle otsitakse Kalevipoja parteipiletit. Ka see kraam, mille putukateadlane kahvas veest välja toob, ei ärata esmapilgul usaldust: minu meelest pole seal muud kui muda ja sodi. Jaan Luig võtab aga pintsetid ja urgitseb sellest massist välja suure mudateo, puruvana, paarisentimeetrise särjepoja ning kolm liidriklase vastset.
Puruvana on tegelikult ka vastne — ehmestiivalise vastne. Puupulgakest meenutavat puruvana vaadates on, ausalt öeldes, üsna raske uskuda, et selline nähtus endale ükskord sametised tiivad selga kasvatab ja lendu tõuseb. Putukaid võibki vist pidada imagomuutmise maailmameistriteks, sest ühe ja sama liigi esindaja väljanägemine moonde eri faasides, st munana, vastsena, nukuna ja valmikuna on väga erinev. Kui aga arvestada, et Eestis leidub hinnanguliselt umbes 20 000 putukaliigi esindajaid, siis on selge, et kõiki neid nende nelja erinevat nägu pidi tundma õppida ei suuda keegi.
Duremari eest ei pääse
“Jaan on see, kes neist ilmselt kõige suuremat hulka tunneb,” oletab Jaak Tambets, Jaan Luigi ihtüoloogist sõber ja kursusekaaslane, kes talle seekord appi välitööd tegema tulnud. Riikliku Looduskaitsekeskuse Jõgeva-Tartu regiooni kaitse planeerimise spetsialist Eerika Purgel, kes on sel suvel Jaan Luigiga õige mitmel korral putukauurimisel kaasas käinud, valge lina ja valgustiga toimetataval ööpüügil sealhulgas, lisab, et kui konkreetset liiginime Jaan ka iga kord öelda ei oska, siis seltsi kuuluvuse ütleb enamasti hoobilt ära.
“Ja Jaan saab alati midagi kätte, sest ta teab, kust otsida ega lase end ka putuka varjevärvusest ära petta,” ütleb Jaak Tambets.
Tõepoolest: kahvaga kaldaäärses kõrges rohus vehkimine näib esmapilgul veelgi mõttetum kui järvemudas müttamine, aga kui Jaan Luig kahva sisu ette näitab, siis selgub, et see pole kaugeltki tühi. Luig isegi tunnistab, et see, kui täismees sedaviisi kahvaga rohus tolmutab, näeb eemalt vaadates väga veider välja.
“Et sellist asja näiteks kusagil rahvarohkes kohas toimetada, on vaja tugevat psühholoogilist ettevalmistust,” ütleb Luig muiates.
Tal endal on nahk ammu paks, sest nagu kinnitab kursusevend Tambets, oli ta juba ülikooli ajal putukahull. Kursusekaaslased kutsunud Luigi koguni Duremariks, sest nagu too Buratino-lugudest tuntud tegelanegi, käis ka Luig alailma ringi, kummikud jalas ja kahv käes.
Vihmavarjuliigid
Kõigi Vooremaa järvede kõiki putukaid üle lugeda ei suuda mõistagi keegi, ka Jaan Luig mitte. Selle ettevõtmise õnnestumine on niisama tõenäoline kui Eesti jõudmine viie rikkaima riigi sekka. Aga kas siis üldse on mõtet järve ääres kahvaga vehelda? Jaan Luig ütleb, et on küll. Teatud putukaliikide kaitsmise kaudu on nimelt võimalik kaitsta ka suurt hulka teisi liike. Jaak Tambets torkab kõrvalt, et selliseid liike, mille kaudu ka teisi kaitstakse, nimetatakse vihmavarjuliikideks.
“Üks selliseid liike on näiteks laiujur — kolme-nelja sentimeetri pikkune mardikas, keda tänu tema suurusele on lihtne märgata,” ütleb Jaan Luig. “Seal, kus temal on hea elada, on hea elada ka paljudel temast väiksematel putukatel.”
Veest leitud vastsed pistab Jaan Luig piiritusega täidetud purki, lendavad valmikud aga purki, kus ees ootamas uimastava kloroformiga niisutatud vatt. Kaasa võetud vastseid ja valmikuid uurib entomoloog kodus lähemalt ja määrab nende liigi. Iga leitud liigi vähemalt üks esindaja rändab n-ö nõela otsa ning saab varustatud ladina- ja eestikeelse liiginimega (juhul, kui eestikeelne selle liigi jaoks üldse välja on jõutud mõelda). Nii valmib Vooremaa järvi iseloomustavate putukate kogu.
“Suurliblikaid ja kiile, kelle liiki on võimalik ka lennult määrata, pole kinni püüda vaja: nende arvukust võib silma järgi hinnata,” ütleb Jaan Luig.
Mitmel korral tuleb ühes ja samas kohas putukauuringuid tegemas käia sellepärast, et eri aastaaegadel on liikvel eri liiki putukaid.
“Suvega ei anna praegust pilti võrreldagi,” ütleb Eerika Purgel. “Suvel oli putukaid ikka palju rohkem.”
Tema sõnul teeb Jaan Luig valmis ka ühe kaasaskantava putukakogu, mida hea lastele loodusharidusest kõnelema minnes ühes võtta.
“Aga see töö saab tehtud juba väljaspool kaitsekorralduskava eeltööna tehtava putukaseire lepingut,” ütleb Eerika.
Kõige tähtsam öeldakse olevat silmale nähtamatu. Ega me putukaid ka looduses alati märka, aga neil on siin tähtsad asjad toimetada ja nende seisukorra põhjal annab tähtsaid otsuseid teha. Jaan Luig ja Jaak Tambets kinnitavad ka, et binokulaari all vaadates on paljud putukad väga ilusad. Ja meie looduslikus looduses neid veel jätkub. Kesk-Euroopas, kus loodus juba enamasti inimese poolt ümber kujundatud, on paljud meil tavalised putukaliigid juba haruldaseks muutunud.
RIINA MÄGI
