Juunikuu kahel viimasel ja juulikuu neljal esimesel päeval ei pandud Elistvere loomapargi väravaid, nagu tavaliselt, õhtul kell 20 kinni, vaid seal oli võimalik mõnusalt aega veeta ja loomi jälgida kella üheni öösel. Võimalust kasutas kuue päeva jooksul 182 inimest.
Ei tea, kui hästi loomad kella tunnevad, aga erilist imestust nende näol näha pole, kui nad tavalisest hilisemaid külastajaid pargis ringi luusimas näevad. Pigem on nende pilgus mõistev ja elutark nending: “Ahah, järjekordsed uudishimulikud tohmanid saabusid. OK, eks ma siis näita neile ennast, kui nad nii väga tahavad.“
Uude aedikusse kolinud kährik häbeneb pisut oma karvavahetuse aegset punkarikasukat, üks rebastest on aga keskendunud mullatöödele: ta näib nõuks võtnud olevat uue aia alla käik kaevata. Metssiga Possa tänavused põrsad on endiselt vahvalt vöödilised ja külastajate suhtes väga uudishimulikud. Põrsaste ema lesib ilmselt tagaaias ja näitab aeg-ajalt rohu seest ainult üht kõrva, küll aga teeb naaberaedikus parasjagu tualetti st sügab end vastu kivi üks kesiku mõõtu kärsakandja. Kõigepealt saab üle hõõrutud tagumik, siis külg, siis kõrv ja lõpuks koon, mis konkreetsel isendil on nii pikk, nagu oleks keegi teda jõhkralt ninapidi vedanud.
Faasanite puurist leiame peale seda liiki lindude ka ühe kääbusküüliku. Ei tea, kas faasanikukk näeb rahumeelses loomakeses konkurenti või on ta muidu jutukas, aga õhtuhämaruses kõlab järjekindlalt tema natuke tontlik “uhuhuhuhuhh-huhhuu“.
Need, kelle puhul vahe päevase ja öise käitumise vahel kõige suurem peaks olema, on ilvesed. Ja nende aediku ümber veedamegi suurema osa ajast. Kõigepealt avastame ühel looka vajunud puul tukkuvate ilvesepoegade koloonia. Kui palju magavaid kiisusid just täpselt on, ei saagi sellest peade, käppade ja kerede puntrast sotti. Kolm igatahes vähemasti.
Hea modell
Kui jätkame teekonda ümber ilveseaia, ei näe me tükk aega midagi. Siis annab aga eemalt paistev aia ääres peatunud suurem seltskond tunnistust sellest, et keegi ilvestest on jälle tavapärase positsiooni sisse võtnud, st istub meile juba ammu tuttavaks saanud kõrgel kännul.
Ilves on esialgu seljaga publiku poole. Kui teised edasi lähevad ja meie fotograafiga ainsateks uudistajateks jääme, teeb ta esimese veerandpöörde meie poole. Alustame läbirääkimisi: loomulikult selles suunas, et ilves pildistamise mõttes veel soodsama positsiooni sisse võtaks. Imelikul kombel loom seda varsti teebki. Ja manab näole nii targa ilme, nagu hakkaks kohe vabariigi aastapäeva kõnet pidama.
Nii me seal siis asjatame, ilves ühel ja meie teisel pool aeda, kuni äkki tabab mu kõrv omapärase heli. Algul arvan, et mul on hallutsinatsioonid, aga siis tõdeb fotograaf, et kuuleb sama: suure kaslase nurrumist nimelt. Oijah, ainuüksi selle pärast tasus loomaparki õhtusele jalutuskäigule tulla!
Kui sel õhtul loomapargis “õhtuvalves“ olevale Riigimetsa Majandamise Keskuse loodushoiuosakonna Ida-Eesti piirkonna juhatajale Malle Orasele ilvese nurrumisest räägime, ütles ta:
“Ju te siis meeldisite talle.“
Aga võib-olla tundis suur kaslane lihtsalt ühtekuuluvust meie kui Kassinurme elanikega?
Karumõmmi unelaul
Kui poolteist nädalat hiljem Elistvere loomapargi perenaisele Sirje Saulile helistan, et küsida, kuidas öökülastusnädal tervikuna möödus, kuulen, et ühtekokku külastas kuuel hilisõhtul loomaparki 182 inimest.
“Miskipärast kujunes populaarseimaks külastusajaks kell üksteist õhtul,“ ütles Sirje Saul. “Ühel õhtul tekkis mul sel kellaajal koguni tunne, et mingi organiseeritud seltskond on bussiga saabunud, kuigi tegelikult olid inimesed tulnud eri paikadest oma autodega. Aga eks see oli hilisõhtuseks külaskäiguks enam-vähem viimane aeg ka, sest hiljem läks juba liiga pimedaks, et midagi huvitavat näha.“
Sirje Sauli sõnul tuli öökülastuste ajal ette päris vahvaid seiku. Näiteks laulnud üks seltskond karule unelaulu, üks fotohuviline saanud aga pildi sellest, kuidas aias olev ilves ja aia taga olev siil teineteist uudistavad. Öökülastuse võimalust pakkus loomapark tänavu katseliselt sellepärast, et sellise võimaluse vastu on külastajad varasematel aastatel palju huvi tundnud. Tõenäoliselt võetakse samasugune aktsioon ette ka tuleval aastal kõige lühemate ööde ajal.
Need, kes viimasel ajal loomapargis käinud, teavad, et siseneda tuleb sinna mitte vana värava, vaid uue, endisest kauplusehoonest ümber ehitatud kahekorruselise väravamaja kaudu. Et selle ümbrus veel päris korras pole, siis lükkub maja pidulik avamine kas augusti lõppu, mil loomapark oma sünnipäeva tähistab, või veelgi kaugemale.
i
RIINA MÄGI
