Hea on sellel, kes ei tea, palju maksab pakk piima, päts leiba ja liiter bensiini. Tõmbab oma pangakaardi terminalist läbi ja kviitungit ei küsi. Tema meelest on elu läikiv ja värviline nagu presidendi vastuvõtt. Ja kui mõni ei viitsi endale korralikku töökohta sebida või iga päev kõhtu täis süüa, siis sellised ongi süüdi, et me pole ikka veel jõudnud Euroopa viie rikkama hulka.
Ilu on ju vaataja silmades. Näita seda, mis tuju tõstab — nii lihtne see ongi. Tutvusta Euroopa Liidu tähtsatele tegelastele meie tasakaalus eelarvet, ja saad jälle Brüsselis kiita. Sõelu statistikast välja igasuguseid vahvaid numbreid ja näita oma rahvale — see tekitab täiskõhu tunde.
Teine asi muidugi, kui kaua rahvas usub. Tädi Maali eelarvet ei loe, aga näeb, mis elus toimub. Toimub see, et statistiliselt läheb meil suurepäraselt, riigi võlakoormus on Euroopa väiksemate hulgas, kõigest viis protsenti SKT-st. Ainult mis tädi Maalil sest kasu. Temal hambad parandamata, lastel kodu eluaegse võla peal. Kui auto, siis liisingus, kes õpib, sellel õppelaen, kui parem palk, siis ka arvelduskrediit. Ja sms-laen trügib telereklaamist vägisi tuppa. Sellest lehed ei kirjuta, et meie üldine võlakoormus on tegelikult 128 protsenti SKT-st, millest viis protsenti on riigi oma, aga 123 protsenti erasektoril. Ehk riik on võlast sama hästi kui puhas, kuid inimesed ja ettevõtted on võlgadesse uppumas.
Kreekat näiteks tuua ei ole vist hea toon, aga ikkagi. 160 protsenti SKT-st on Kreeka võlakoorem, meist mõnevõrra suurem, kuid siiski samas suurusjärgus. Ainult et see 160 on valdavas osas riigi võlakoorem, erasektori oma on pea olematu. Kreekale abiraha antakse, meile mitte. Tuleb välja, et Kreeka riik kannab oma võlad ise, kuigi maksedistsipliiniga on tal raskusi, aga Eesti riik lükkab võlad kodanike kaela, olles ise Brüsseli paipoiss.
Ma küsin, kes on see riik? Kas riik on peaminister? Kas riik on valitsus? Kas riik on parlament? Ei, kõik nimetatud on kõigest instrumendid, aga riik – need on kõigepealt inimesed. Inimestel on lapsed, kellest nii mõnelegi on koolitoit üks väheseid sooja toidu saamise võimalusi. Inimesed teavad, millised on õpetajate palgad, teavad, kui raske on saada lasteaiakohta. Nad teavad, et korteriühistutes on veerand liikmetest sooja eest võlgu. Aga riigil läheb hästi. Riik toetab Kreekat, pikendab kaitseväe välismissioone, käib presidendi vastuvõtul, raporteerib Brüsselisse oma silmapaistvatest saavutustest ning kiidab ise ennast meedias.
Tihtipeale olen kuulnud süüdistusi, et mis te kraaksute meie ilusa eelarve vastu, mis te sõimate vabariigi valitsust, miks olete oma arvamustes nõnda negatiivne ja riigivaenulik. Ei ole! Ma armastan oma riiki. Ja just sellepärast ei taha ja ei saa kogu seda euro-eufooriat vaikides pealt vaadata. Sellepärast mulle ei meeldi, kuidas on kokku pandud riigi eelarve. Sellepärast mulle ei meeldi, et selle riigi 83 000 elanikku on ravikindlustuseta, et ravimite hinnad on haigetele kättesaamatud, et miinimumpalk ei võimalda minimaalset inimväärset äraelamist, et sotsiaaltoetused on häbiväärselt väiksed ja et inimesed üldse on sunnitud nigelate palkade ja pensionide tõttu kerjama toetusi, sest hinnatõus jookseb sissetulekutest kaugel ees ja meie võlad, mida riik omaks ei tunnista, aina kasvavad.
Demokraatlikus ühiskonnas on igaühel õigus avaldada arvamust selle kohta, kuidas ja kuhu meid juhitakse. Paljud hääletavad jalgadega. Jooksevad ära noored inimesed, kel mõistus peas ja keeled suus. Ma armastan oma riiki ja ma ei taha, et see näeks välja nagu kolkaküla, kuhu on jäänud kolm vanamemme ja üksik külajoodik. Ma tahan, et meie rahvas kestaks, saaks eluga hakkama ja võlgadest lahti. Aga niikaua, kui riik lükkab oma võlad rahva kanda, jätkub üleüldine vaesumine.
i
VIKTOR VASSILJEV, riigikogu liige
