Mis andis üldse mõtte taolise raamatu koostamiseks?
Kuus aastat tagasi matsime esimest EPA rektorit Minna Klementit, kes juhtis põllumajandusakadeemiat 15 aastat ja andis diplomi ligi 15 000 noorele spetsialistile. Temaga hüvasti jätmas oli aga vaid seitse EPA vilistlast. Sellest ajendatuna tulimegi koos Ants Käärma ja veel mõne mõttekaaslasega arvamusele, et vanema põlvkonna tööd ja teeneid kiputakse unustama ja sageli püsivad inimesed meeles vaid siis, kui nad aktiivselt tegutsevad. Leidsime, et kui keegi põllumajanduse möödanikku jäädvustama ei hakka, on tarvis see töö endal käsile võtta.
Millega põllumajanduslugu tutvustava ja lahti mõtestava raamatu populaarsust seletate?
Üheks menu põhjuseks on, et väga paljud inimesed on ise põllumajanduses töötanud. Sajandi esimesel poolel oli selle valdkonnaga hõivatud 80 protsenti Eesti elanikest, praegu siiski vaid neli või viis protsenti. Vaatamata sellele on aga ka rohkesti linnaelanikke üht või teist moodi põllumajandusega seotud, seepärast pakub raamat nendelegi tõsist huvi. Populaarsust lisab ka asjaolu, et artiklid on kirjutanud oma ala asjatundjad, keda on kokku ligi poolsada.
Kas autorite hulgas on ka professionaalseid ajaloolasi?
Toimetuse kolleegiumi liikmetest on Tartu Ülikooli ajalooteaduskonna lõpetanud Küllo Arjakas ja Ülo Vooglaid. Et räägime põllumajandusest ajaloo teljel, on ülekaalus muidugi põllumajanduses töötanud inimesed. Enne raamatu kokkukirjutamisele asumist korraldasime aga nõupidamise, milles käsitlesime metoodikat.
Raamatu kaasautoriteks on ka mitmed Jõgevamaa põllumajandusteadlased ja põllumajandustegelased, näiteks Ants Bender Jõgeva Sordiaretuse Instituudist ja Eesti Rukkiseltsi president Vahur Kukk. Kuidas nende panust kommenteeriksite?
Väga hästi kulges koostöö igati täpse ja kohusetundliku mehe Ants Benderiga, kes kirjutas heinaseemnekasvatusest. Ka Vahur Kukk on oma ala tugev asjatundja. Kolmandas köites saaksime Jõgevamaa põllumajandusest veelgi terviklikuma ülevaate. Plaanis on paluda kaasautoriks Jõgeva Sordiaretuse Instituudi direktor Mati Koppel ja esialgne kokkulepe temaga on ka juba olemas. Kahjuks on mitmed Jõgevamaa põllumajandusteadlased meie hulgast juba jäädavalt lahkunud.
Näiteks nimekas kartuli algseemne kasvatamise spetsialist Heino Võsaste, kellest raamatus ka foto.
Heino Võsaste andis mulle oma märkmed ja ütles, et kirjuta nende põhjal ise, sest üks raamat on niigi pooleli.
Jõgevamaa põllumajanduse kohta leiab raamatus aga veel mitmeid teisigi fakte. Nimekamate põllumajandusjuhtidena märgitakse Villu Kottisset, Viljar Karot ja Kalju Jalakat. Tänane Mustvee linnapea Mati Kepp on aga kirjas kui künnivõistluste võitja. Mida Jõgevamaalt veel ise esile tooksite?
Jõgevamaal on olnud palju edukaid põllumehi. Näiteks sai kuivsilo valmistamise tehnoloogia alguse Kevade kolhoosist. Uus tehnoloogia võimaldas ka vihmaste ilmadega loomasööta varuda. Kevades käisid kuivsilotehnoloogiat õppimas agronoomid ja vanemagronoomid paljudest majanditest. Mina olin tollal Raplas peaagronoom.
Raamatus on juttu ka mitmetest põllumajandustootmise eksperimentidest, näiteks agrotööstuskoondiste loomisest. Kas sellised uuendused tõid maaellu pigem positiivset või keerdkäike ja tagasilööke?
Tundub, et tervikuna on eksperimendid enam-vähem positiivset kaasa toonud. Näiteks oli agrotööstuskoondiste loomine Eestist võrsunud mõte, mida toodi eeskujuks ka üleliidulises ulatuses ning selle suhtumisega kaasnes ka mõningane üleliiduline toetus meie põllumajandusele. Samas olen ka agrotööstuskoondiste moodustamise osas kriitikat kuulnud, sest juhtimise ümberkorraldamisel vabastati mõned inimesed ametist ja osa neist ka ebaõiglaselt.
Raamatu teises köites on fotod kõikidest aastail 1940-1990 ametis olnud põllumajandusministritest, kelle ametlikuks ametinimetuseks oli mõnel perioodil ka põllutöödirektooriumi juht, põllutöö rahvakomissar, tehniliste kultuuride minister ja sovhooside minister. Kas nende kohta võib öelda ka midagi üldistavat?
Nende meeste ülesanne oli korraldada tootmist ja mõistagi pidid nad arvestama ülevalt tulnud käske. Enamik nendest olid siiski oma valdkonna asjatundjad, kes aitasid kaasa Eesti elu edasiviimisele, tegid ausalt oma tööd ja mõningal määral olid ka puhvriks okupatsioonirezhiimi ja maainimese vahel. Kõige olulisemaks võib pidada seda, et kõikidel nendel rasketel aegadel toideti Eesti rahvas ära omal maal toodetud toiduga.
Missugune on olnud aga “rehepappide” roll Eesti põllumajanduses?
Mulle tundub, et varguse osa kolhooside ja sovhooside ajal on kiputud liialdama. Vargus pole Eesti maainimesele tüüpiline. Näiteks on öeldud, et tulnuks rääkida ka toodangumahtude juurdekirjutamisest. Selliste juurdekirjutamiste eest tuli aga vastutada. Ka siis, kui arvestus käis punkrikaalus, tuli näidata, kui suur on kuivatuskadu, palju jäi kuiva vilja ning kuhu see vili läks.
Kas raamat kajastab talude taastamise algust Eestis kaheksakümnendate aastate lõpul ja selle protsessi tausta?
Eesmärk taastada õigusliku järjepidevuse teel 14 000 talu oli hea plaan, kuid majanduslikult põhjendamatu. Tänapäeval on selge, et väiketalu ei saa endale osta nüüdisaegset tehnikat. Korralik traktor maksab ju 2-3 miljonit krooni ja sama palju ka kombain. Muu hulgas on raamatus mainitud programmi, mille eesmärgiks oli viia 4 või 4,5 miljonit Euroopa talu pankrotini, et talud läheksid selle tagajärjel suuremaks ja tugevneks mingilgi moel nende konkurentsivõime Ameerika farmidega. Ameerika farmid on suured, vähemalt 2000 hektarit, ja neid võiks võrrelda meie väikeste kolhoosidega.
Samas ei saa talude osast rääkides unustada Eesti Vabariigi loomise ja Vabadussõja aegset maareformi, mille sihiks oli anda inimeste elule kindel alus, et neil oleks kodu, kus nad saaksid lapsi kasvatada. Ühtlasi tuleb öelda, et mitmeid taiplikke talunikke on ka tänases Eestis. Mõnedki nendest tegelevad nn alternatiivse põllumajandustootmisega, näiteks ürdiaedadega, kalakasvatusega.
Mitmeköiteliseks “Eesti põllumajandus XX sajandil? üldse kujuneb?
Plaanis on välja anda kuus köidet. Esimeses rääkisime põllumajandusest kuni 1940. aastani, äsjailmunud teises köites okupatsiooniaastatest, kolmandas, mis valmimisel, aastatest 1990-2007. Neljandas köites käsitleme statistikat ja kronoloogiat ning viiendas ja kuuendas avaldame biograafilise leksikoni. Muide, enamik Jõgevamaa põllumehi on oma andmed biograafilise leksikoni jaoks juba esitanud.
Tegelikult ei taha kogu põllumajandusega seotud materjal kuude köitesse äragi mahtuda. Need teemad väärivad võimalikult põhjalikku käsitlemist. Näiteks oleks põhjust märksa sügavamalt käsitleda energeetikat, mehhaniseerimist jne.
JAAN LUKAS
