Jahipidamine on ajast aega olnud osa eestlase elulaadist. Tartlane Ilmar Rootsi on aastakümneid uurinud meie jahinduse ajalugu ja selle valdkonna peegeldusi meie rahvalauludes ja -juttudes ning kõnekäändudes. Detsembris, pisut enne jõule esitles ta Kääpal Kalevipoja muuseumis oma raamatut “Jaht ja ulukid rahvakultuuris”.
Ilmar Rootsi on põhjalik mees. Omal ajal tegeles ta kesk- ja pikamaajooksuga. Ja ikka Eesti meistri tiitlini (veteranide vanuseklassis isegi Euroopa meistri tiitlini) välja. Jahimees on ta ka eluaeg olnud. Ning selgi alal jäi talle pelgalt püssipaugutamisest ja ulukiliha kojutoomisest väheks. Talle hakkasid juba 1980. aastatel suurt huvi pakkuma Eesti Kirjandusmuuseumi rahvaluulekogus talletatud tekstid, milles rohkesti viiteid jahipidamisele ja ulukitele ning viimastega seotud ebausukommetele. Ajapikku “sukeldus” Rootsi teistegi muuseumide kogudesse ning töötas läbi arhiividesse talletatud materjali — ikka selleks, et paremini mõista, mida jahipidamine meie esivanemate jaoks tähendas.
“Kogusin ahnelt kõike, mis huvi pakkus. Töötasin sel ajal Eesti Metsainstituudi jahinduse töörühmas ja sealt anti mulle sedalaadi uurimistöö tegemiseks vabad käed,” ütles Ilmar Rootsi.
Muuseumidest, arhiividest, kirjandusest ja mujalt leitud jahindusajaloo killud on kirjas kahelt poolt täis kirjutatud kartoteegisedelitel. Ja neid on kogunenud kaheksa kastitäit. Viimasel ajal on Ilmar Rootsi tegelnud kastide sisu raamatuteks väärindamisega. 2005. aastal ilmus tema sulest hunditeemalist rahvapärimust analüüsiv “Tuli susi soovikusta” ning 2014. aasta detsembris siis “Jaht ja ulukid rahvakultuuris”.
Et kõigepealt valmis hundiraamat, pole juhus: Jakob Hurda ja Matthias Johann Eiseni rikkalikest rahvaluulekogudest leidis Ilmar Rootsi just hundi kohta kõige rohkem materjali ja see avas ukse väga põnevasse maailma. Hunt oli karjamurdja, teda püüti mitmesuguste vahenditega koduloomadest eemal hoida, tunnistades samas, et ega “susi söömata saa”. See tähendab, et meie esivanemad andsid hundile eluõiguse ning tema tekitatud kahjud olid talu eelarvesse nii-öelda sisse planeeritud. Huntide kohta kogutud materjali põhjal kirjutas Ilmar Rootsi ka doktoriväitekirja ja kaitses seda edukalt 2011. aastal, olles ise juba 74 aastane.
Liikuv apteek
Oma teises, äsja ilmunud raamatus teeb Ilmar Rootsi juttu nendest loomadest-lindudest, keda meie esivanemad peale hundi veel küttisid. Ta võtab vaatluse alla viisteist linnu- ja viisteist loomaliiki ning kirjeldab, milliste vahenditega neid kütiti ja milliseid saadusi neist saadi. Paljud jahiloomad olid näiteks olulised rahvameditsiini seisukohalt. Jänesesapp arvati andvat hea une, kopranõret ja muid koprasaadusi kasutati aga paljude tõbede vastu.
“Kobrast peeti suisa liikuvaks apteegiks. See viiski selleni, et kobras meie metsadest vahepeal ära hävitati,” ütles Ilmar Rootsi.
Kolmkümmend raamatus kirjeldatud jahilinnu- ja jahiloomaliiki on folklooris esinevalt esindatud. Lindudest esineb rahvalauludes, rahvajuttudes ja kõnekäändudes kõige sagedamini teder ning imetajatest, kui hunt välja jätta, jänes. Jänes oli ka hea nn endeloom. Tema käitumise järgi ennustati tihti ilma, viljasaaki ja inimese käekäiku. Ka karu ja rebane on rahvaluules levinud tegelased, ilves seevastu esineb seal üsna harva. “Ilves ongi peidulise eluviisiga ega jää inimesele just tihti ette,” tõdes Ilmar Rootsi.
Omaette põneva teemana tulevad tema raamatusse sisse mõisnike ja talupoegade suhted jahipidamise pinnal. Mõisa-aegadel oli ju mets mõisniku oma ja seal leiduvad jahiloomad seaduse järgi samuti. Talupoeg vaatas aga asja hoopis teise pilguga. Tema silmis olid ulukid peremeheta vara, keda igaüks võis küttida. Mõni ime siis, kui talupojad mõisa metsavahile või mõisnikule endale küttimisega vahele jäädes “saba jalge vahele” ei tõmmanud, vaid hoopis jõudu näitasid. Ilmar Rootsi raamatust leiab selle kohta mõned kohtutoimikutest või mujalt pärinevad näited. Kord tõmmanud talupojad näiteks mõisa metsavahile, kes jahisaagi jagamisele peale sattus, põdramao pähe ning teinud sellesse silmade, nina ja suu jaoks augud. Lõpuks seoti mehel käed selja taha, et ta magu peast ära kiskuda ei saaks, ning lasti siis lahti.
Kaks ööd metsas
Üks mõisahärra, kes põtra nülgivatele salaküttidele peale sattus, pidi aga suisa kaks ööd metsas veetma, sest talupojad sidusid tal käed selja taha ning kinnitasid käte külge veel süllapikkuse lati, mis takistas puude vahel liikumist.
“See, kellele metsas olevad loomad kuuluvad, pole tänapäevalgi lõpuni selgeks vaieldud. Uue jahiseaduse tegemise ajal käis selle üle näiteks päris suur poleemika,” nentis Ilmar Rootsi.
Tema sõnul ei jäänud kütiverega talupoegadel tõesti omal ajal muud üle kui salakütiks hakata, sest seaduslikke viise jahisaagi saamiseks polnud neile jäetud. Mõni mees, kes rahatrahvi asemel vangiminekut eelistas, ei saanudki muud, kui kodu ja soolaputka vahet pendeldada, sest metsa kutse oli nii tugev.
“Mõnest tüütust salakütist ei saanudki mõisnik muul viisil lahti, kui palkas ta endale jäägriks või metsavahiks,” ütles Ilmar Rootsi.
Kummagi ametimehe elu polnud tegelikult lihtne, sest nad jäid tavaliselt n-ö kahe tule vahele. Ühest küljest olid nad andnud vande kaitsta mõisa vara, teisalt olid nad ta pärit talupoegade keskelt ja mõistsid nende soovi loomi küttida.
“Ilmar Rootsi on väga suure töö ära teinud,” tõdes esitlusel viibinud elupõline metsa- ja jahimees Aadu Soosaar värsket raamatut sirvides.
“Sellist tööd saab ainult siis teha, kui asja vastu huvi on,” tõdes raamatu autor ja lisas, et jahindusest oleks kirjutada veel küll ja küll, näiteks jahiseltside tegevusest, mõisa metsavahtide elust ja tööst, mõisates korraldatud jahtidest jne.
Kuidas aga juhtus, et Tartu mees Kääpale raamatut esitlema tuli?
“Ega Ilmaril olnudki plaanis raamatuesitlust teha, aga ma pakkusin talle võimalust tulla uue trükisega Kalevipoja muuseumi publiku ette ja ta oli nõus,” ütles Saare vallavanem Hannes Soosaar, keda seob Ilmar Rootsiga mitme aasta pikkune tutvus. Soosaar otsis Rootsi üles, sest tahtis koos temaga “hunte ulguma” minna. Huntidest sügavalt lugu pidaval Ilmar Rootsil on nimelt kombeks aeg-ajalt Alam-Pedja looduskaitsealal või mujal, kus võsavillemeid liigub, jalutamas ja vastavate häälitsustega hunte enda lähedusse meelitamas käia.
“Neil kordadel, mil me Ilmariga koos väljas käisime, me hunte ei kuulnud ega näinud, ent tema õpetused kandsid siiski vilja: üksi väljas käies olen hundiulgu juba kuulnud,” ütles Hannes Soosaar.
“Jaht ja ulukid rahvakultuuris”
*Autor Ilmar Rootsi.
*Raamat annab ülevaate eestlaste jahipidamistavadest ning jahiloomade ja -lindude kujutamisest rahvaluules.
*Kujundaja Aila Utsu-Püttsepp, kaane kujundas Andrus Peegel.
*Trükitud Tallinna Raamatutrükikojas.
*Tiraaž 300 eksemplari.
*Raamatu ilmumist toetas Eesti Kultuurkapital.
RIINA MÄGI
