Ei teagi mitmendat korda juba üritatakse taasiseseisvunud Eestis teoks teha haldusreformi. Selle teemal on palju räägitud, lausa ära leierdatud. Ja nagu mitmel korral varemgi, kohtab see plaan ikka ja jälle vastuseisu. Erinevust on ehk niipalju, et reformi läbiviimise toetajaid on vahepeal juurde tulnud.
Me ei tea, millised saavad olema omavalitsuste funktsioonid, kurdavad reformi vastased sageli. No kuulge – kui aastaid omavalitsuses töötanud inimene väidab, et ta ei tea, millised on omavalitsuse funktsioonid, siis küsiks lausa otse – mille eest sellisele inimesele siis siiamaani palka on makstud?
Piiride muutmine ei ole esmase tähtsusega, kostub reformi vastastelt järgmine väide. Kuidas nii? Kui omavalitsusjuhid ei tea, millised inimesed, maa-alad, põllumajandusmaad, metsamassiivid, rajatised, ehitised nende valitsemise all olevale territooriumile kuuluvad, siis kerkib küsimus – keda ja mida nad üldse valitsevad? Omavalitsuste ülesanded on reguleeritud vastavate seadustega ja nendest tulebki lähtuda. Milleks siis haldusreformi üldse vaja on? Kvaliteetsema teenuse pakkumiseks, väidavad ametnikud üksmeelselt. Kelle jaoks reformi tehakse? Tõenäoliselt inimeste jaoks. Inimesed tegelikult ei kurda mitte omavalitsuste poolt pakutavate teenuste kvaliteedi üle, vaid pigem selle üle, et omavalitsuste keskused ei asu nendes kohtades, kus on võimalik vajalikke toiminguid sooritada, olgu selleks siis kaubandus-, teenindus, meelelahutus- või meditsiiniasutuste külastamine. Seega – haldusreform tuleb läbi viia tõmbekeskustepõhiselt. See tähendab, et maakohas elav inimene ei peaks sõitma hommikuse bussiga vallavalitsusse, et seal oma asjad poole tunniga korda ajada, ja ootama siis neli-viis tundi bussi, et koju pääseda. Suuremas keskuses ehk reaalses tõmbekeskuses saab inimene minna ka kauplustesse, arsti juurde, juuksurisse või veel mõnda asutusse ja veeta oma päev kasulikult.
Ääremaastumisega pole samuti mõtet kedagi hirmutada, sest seda ei põhjusta mitte vallakeskuse kaugus inimese elukohast, vaid töökohtade nappus ehk praegune Eestis ning kogu maailmas valitsev majanduslik olukord.
Kas haldusreform säästab meie kõigi ühist raha? Mingil määral kindlasti. Piisab ju enamiku praeguste valdade liitmise järel ühest majandusnõunikust, ühest haridus- ja kultuurinõunikust, ühest ehitusnõunikust jne.
Hoopis suurem tähtsus on liitumise tulemusena kasvaval omavalitsuste investeerimisvõimel ja kuluefektiivsusel. See viimane tähendab, et iga investeeritud kroon teenib tagasi rohkem tulu ja inimestele avanevad uued võimalused töökoha leidmiseks, parema haridusteenuse tarbimiseks, vaba aja veetmiseks jne. Kui senistes vallakeskustes säilib sotsiaalteenus ja need viiakse tegelikesse tõmbekeskustesse, siis on haldusreform oma eesmärgi täitnud. Piirid ei tohi takistuseks olla – olgu tegu valla- või maakonnapiiridega.
iii
TOOMAS REINPÕLD
