Koos tehes sünnivad ikka suuremad, tugevamad ja paremad teod. Tihtipeale aitab koos toimetamine jõuda kiiremini projekti nõrkade külgedeni ning neid seeläbi parandada. Seega panebki aeg-ajalt kummastavalt kukalt kratsima mõte, et ühe või teise laua taga jõuti koostööni. Miks siis enne pole jõutud?
Just nimelt koos toimetamisega näeb tänane Jõgevamaa enim vaeva. Kolm erinevat omavalitsust otsivad ja otsivad koos toimetamise punkte, kuid aeg-ajalt kipub ikka minema nagu alati. Üks suur maakond ei tegutse täna ühise eesmärgi nimel, kuigi võiks. Ja inimesed, kes tänaseid otsuseid teevad, on ühe laua taga istunud ja koostöövõimalusi otsinud varemgi.
Eks koostöö nõuabki kompromisse. Millestki peab loobuma, selleks, et saaks ühise eesmärgi nimel toimetada. Sest nagu näitas ka haldusreform, siis kõike ei saa ega peagi saama, kuid kui kompromissidele minna ja lahendusi leida, võiks ehk asjagi saada.
Nii tahavad ka tänased kultuuritegijad pigem koos teha ja leida võimalusi, kuidas terve maakond toimima saada. Olgu selleks siis üksteise ürituste turundamine ja jagamine või lihtsalt pöidlahoidmine. Mõistmine, et koos ollakse tugevamad, paremad, targemad ja osavamad võiks kultuurist edasi kanduda ka suuremasse kolme valla koostöösse. Selleks aga tuleb aru saada, et kompromissid on vajalikud ja oma tahte tagaajamisega kaugele ei jõua.
Vähemalt on esimesed koostööilmingud vähemalt kultuurimaastikul siiski terendamas. Ja ehk võikski toimetada õpetaja Lauri põhimõttel: kui tervet ei jõua, tee siis vähemalt poolgi.
