Reedel peetud teistkordne referendum Iirimaal andis ülivõimsalt positiivse tulemuse Lissaboni lepingu toetajaile. Referendumi tulemus oli iseenesest küllalt sarnane Eesti euroreferendumiga 2003. aastal: kui praegune Iiri referendum Lissaboni lepingu üle lõppes 67,1 protsendilt “jah”-iga ja 32,9 protsendilt “ei”-ga, siis Eesti vastavad numbrid olid 66,83 protsenti ja 33,17 protsenti. Seega nii Iirimaal kui ka Eestis toetas Euroopasse kuulumist kaks kolmandikku.
Küsimus jääb muidugi, miks iirlased otsustasid nüüd “jah” öelda. Olid nad ju eelmisel aastal Lissaboni lepingule selja keeranud. Enamik analüütikuid on jõudnud järeldusele, et ilmselt mängis Lissaboni lepingule trumbid kätte ülemaailmne majanduskriis ja iirlased mõistsid, et ühises Euroopas on seda lihtsam üle elada kui sellele Euroopale vastu hääletades.
Siiski näib olevat põhiküsimuseks, mis hakkab edaspidi juhtuma. Seda nii institutsionaalsest kui ka poliitilisest seisukohast vaadates.
Pall on Poola ja Tšehhi käes
Kõigepealt tuleb meenutada tuntud eesti vanasõna “Ära hõiska enne õhtut!” ehk seda, et Lissaboni lepingu peavad veel ratifitseerima Poola ja Tšehhi. Poola presidendi esindaja on juba jõudnud öelda, et Poola president Lech Kaczyński allkirjastab Lissaboni lepingu, sest nii on ta lubanud. Tšehhi president Vaclav Klaus on keeldunud seni nimetatud lepingut allkirjastamast ja seda uurib ka Tšehhi konstitutsioonikohus, kuid Euroopa Komisjon loodab, et demokraatlikud protsessid (ehk lepingu ratifitseerimine parlamendi poolt) viivad lõpuks ka Klausi allkirjani.
Teine küsimus puudutab Euroopa Komisjoni ennast. Tuleb leida vastus sellele, mis saab edasi, kui lõpeb käesoleva Euroopa Komisjoni mandaat 31. oktoobril. Ülima tõenäosusega ei ole Lissaboni leping selleks ajaks jõustunud. See tähendab nn ““affaires courantes” režiimi, mille järgi jääb kuni uue komisjoni mandaadi saamiseni ametisse vana komisjon. Loomulikult soovib komisjon, et see aeg oleks võimalikult lühike.
Ja muidugi on põhiküsimus, mida siis Lissaboni leping ise endaga kaasa toob. Miks oli seda ülepea vaja? Miks ristasid Euroopa poliitilised liidrid selle üle nii palju piike ja miks ei piisanud vanast, Nice’i lepingust?
Lissaboni leping on tegelikult modifikatsioon põhiseaduse lepingust, mis aga põrus rahvahääletustel Prantsusmaal ja Hollandis 2005. aastal. Pärast seda poliitilist tupikut tuli mängu diplomaatia, mille kaudu jõudsid omavahel Lissaboni lepingu osas kokkuleppele Euroopa Liidu liikmesriikide valitsusjuhid.
Lissaboni leping ei ole nii kategooriline, kui seda oli põhiseaduse leping. Lissaboni lepingus ei ole viiteid põhiseadusele, mis muutsid poliitikud ettevaatlikuks, sest põhiseadus on tavaliselt ikkagi rahvusriigi pädevuses. Pealegi ei sisalda Lissaboni leping viiteid üle-euroopalistele sümbolitele nagu põhiseaduse leping, ja Lissaboni leping ei ühenda ka olemasolevaid Euroopa aluslepinguid.
Suurem vajadus kompromisside järele
Kuid motiiv Euroopa Liidu reformimiseks on sama, mis põhiseaduse lepingu puhul. Ja selleks on tõdemus, et 1957. aastal alustanud Euroopa Liit (toona Euroopa Majandusühendus), kuhu kuulus algul vaid kuus riiki, ei tule samasuguse otsustusmehhanismi juures enam toime 27 ja tulevikus ehk rohkemagi liikmega. Usutavasti on teie endagi kogemus selline, et kuue inimesega on palju lihtsam koosolekut pidada ja otsuseid langetada kui 27-ga.
Ning see otsustusmehhanism pole muidugi kergete killast. Lissaboni lepingus muutub põhirõhk nn kvalifitseeritud häälteenamusele, mille järgi loetakse otsus jõustunuks, kui seda toetab 55 protsenti liikmesriikidest ja 65 protsenti Euroopa Liidu rahvastikust. Kuid Euroopa Liidu Nõukogus võib selle otsuse blokeerida veel neli liikmesriiki.
Lisaks otsustemehhanismi keerukusele tuleb veel teada, et suurenes ka nende alade hulk, kus kvalifitseeritud häälteenamus toimib. Ehk äraseletatuna: vähenes nende alade hulk, kus liikmesriikidel jäi alles vetoõigus. Suuremas seltskonnas tekib ühtlasi ka suurem vajadus kompromisside järele.
Suurem otsustusõigus tuleb ka Euroopa Parlamendile ja mis eriti oluline: suureneb ka rahvusparlamentide osakaal, sest ilma nendepoolsete nõusolekuta ei saa seadusi Euroopa Liidus vastu võtta. Rahvaalgatuseks on vaja vähemalt miljoni Euroopa kodaniku häält – seega on võimalik kasutada ka täielikku otsedemokraatiat.
Lissaboni lepinguga saab Euroopa Liidu Nõukogu endale senise pooleaastase eesistujariigi asemel kahe ja poole aastase presidendi. Nii on tagatud Euroopa Liidu stabiilsem juhtimine ja mitmete projektide ja poliitikate suurem jätkusuutlikkus.
Eestit võiks ehk enim huvitada tõik, et Euroopa Liit saab endale ka ühise välispoliitika esindaja ja välisteenistuse. Milliseks täpselt välisteenistus, välispoliitika esindaja ja nõukogu president kujunevad, sõltub paljuski ka nendest inimestest, kes need ametikohad hõivavad. Sellest on aga Vooremaa veergudel juba juttu tehtud. Juba Euroopa Komisjoni president José Manuel Barroso nentis Euroopa Parlamendile peetud kõnes, et Euroopa Liit peab tulema toime 21. sajandi väljakutsetega ja olema niiviisi üleilmastumise ajal võrdväärne partner USAle, Hiinale, Indiale ja Brasiiliale. Ilma Lissaboni lepinguta oleks seda liig eeldada.
Lissaboni lepingu jõustumine – ja pärast iirlaste “jah”-i on see väga tõenäoline – vähendaks kõvasti Euroopa Liidus ka jutte laienemise peatumisest ja kahekiiruselisest Euroopast. Oli ju tavaargument ELi laienemise vastu see, et enne ühendust uuendamata ei saa laienemisega edasi minna. Samuti tõmbavad Lissaboni lepingus klauslid suurenevast Euroopa koostööst põhja alt kahekiiruselise Euroopa ehk nn tuumik- ja välispidise Euroopa tekkest. Nüüd on ikkagi võimalus, et kõik liikmesriigid järgivad sama lepingut ning võidab Euroopa kui tervik. Euroopa ühises tervikus on säärastel väikeriikidel nagu Eesti kindlasti suuremad võimalused.
ERKKI BAHOVSKI
Erkki Bahovski on Euroopa Komisjoni Eesti esinduse meedianõunik. See artikkel väljendab tema isiklikke vaateid.
