Reformierakonna eesmärk on jõuda Euroopa viie jõukama riigi hulka. See on hea ja saavutatav eesmärk. Kuid enne sinna jõudmist peame eesti rahva väljasuremisohust päästma. Tuleb teha nii, et üha uutele eesti põlvkondadele saaks osaks õnnelik, haarav ja mõtestatud elu. Tagada elu kui niisuguse, rahva ja rahvuse ning nende pärandi edasikestmine. Selleks oleks vaja jätkuvalt ergutada sündimuse kasvu, aga samas hoolitseda ka vägivaldsete surmade vältimise, keskmise eluea pikenemise ning perede elukvaliteedi tõstmise eest. Sest ega lapse sünd pole elutee algus, vaid üksnes selle eeldus.
Vanemahüvitis võimalikult pikaks ajaks
Kui palju kurja on meile selles osas teinud äärmiselt ebaõnnestunud termin ? vanemapalk! Asi pole üksnes segadust tekitavates vaidlustes (miks ühes peres on lapse kasvatamise eest saadav palk kõrgem kui teises?), vaid selleski, et lapsega koosolemist on tasapisi hakatud kõrvutama rutiinse töötegemisega. Lapsele muinasjuttu lugev või haavale peale puhuv ema (ja isa!) ei ole mitte tööturule tagasi võidetud “reserv? või tööhõive sookvoote täitev statistiline ühik, vaid nad on emme ja issi, kes on lapsele absoluutselt ainsad. Materiaalne hüvitis, mis nad saavad, on kõige vähem töötasu. Vastupidi ? see on eelkõige minimaalne ja hädavajalik eeldus selleks, et saaks toimida suurimat õnne pakkuv ja elu mõtestav suhe lapse ning vanema vahel.
Vanemahüvitise maksmine võimalikult pika aja jooksul tähendab praegusel laenubuumi ajastul võimalust luua olukord, kus lapse tulek ei pea tähendama eluplaanide segiminekut ega isegi maksete ajatamist. Iga lapse sünd on ühes mõttes ebanormaalne ? selles mõttes, et see on alati ime. Juba makstud ja ka pakutavad toetused seavad eesmärgiks mitte ime tasaarveldamise, vaid normaalse elu säilitamise selle ime ümber.
Täna võime tõdeda, et meil on õnnestunud kehtestada pikaajaline vanemahüvitise maksmine. Tahame pikendada seda lapse pooleteiseaastaseks saamiseni ja laiendada seda ka isadele. Ainsa progresseeruva maksuna (ja sedagi tagurpidise maksuna!) kavatseme suurendada vanematoetust laste arvu kasvades: 4. lapsest alates muutub vanemahüvitis kahekordseks. Lasterikka pere toetust tuleb hakata maksma senise seitsmenda lapse asemel alates viiendast lapsest. Suuremat riiklikku sundi tuleb rakendada isikute suhtes, kes hoiavad kõrvale elatise maksmisest. Nii püüame toetada üksikvanemaid. Ära ei tohi unustada ka neid lapsevanemaid, kes kasvatavad teiste lapsi: hooldusperedele makstavat toetust tuleb suurendada praeguselt 900 kroonilt 3000 kroonile kuus ehk samaväärseks reaalsete kuludega lastekodulapsele.
Uus idee ? ringiraha
Midagi täiesti uut on aga välja pakutud ringiraha idee: riik annab linnale või vallale aastas iga 7-18-aastase lapse kohta 2000 krooni, mida saab kasutada vaid tema spordi- või huvialaringis osalemise toetamiseks. Eesmärk on hoida lapsed pahedest eemal ja anda igaühele neist võimalus tasuta osaleda vähemalt ühes spordi- või huvialaringis. Ja kui veel mõned aastad tagasi oli riik seisukohal, et viljatu mehe või naise lastetuse ravi ei ole mitte riigi, vaid erahuvi, siis nüüd püüame seda suhtumist kaugele ajalukku jätta, kümnekordistades kunstliku viljastamise kulude kompenseerimiseks mõeldud eelarvevahendeid.
Selle kõige taga pole midagi muud kui normaalne ja tavaline elu oma tõusude ja langustega, ealiste ja sotsiaalsete eripäradega. Elu, mille keskpunktiks on laps ja temast kiirgav armastus. Seda viimast ei loo ühegi hüvitisrahaga, kuid hüvitisraha võib luua võimalused selle olemasoluks. Alles siis, kui meie laps on õppinud käima ja rääkima, lugema, kirjutama, arvutama, kuulama oma mõistust ja südant, hoolima endast ja maailmast, rõõmustama ja kurvastama, alles siis võime me millalgi öelda, et oleme andnud oma elu edasi. Üks asi on see, mida saab teha riik, teine asi on aga see, mida saab teha igaüks meist. Ehk kui meenutada väikese Maria sõnu: et raku ja savi vaheline aeg oleks maksimaalselt õnnelik.
Maret Maripuu,
Riigikogu aseesimees,
Reformierakond
