II pensionisamba loomisel riigi antud lubaduste võrdlemisel tänase reaalsusega on pilt masendav.
Riigikohus langetab peagi otsuse II pensionisamba vabatahtlikuks muutmise põhiseadusele vastavuse küsimuses. Soovimata trügida juristide pärusmaale arutlen siinkohal hoopis selle üle, kuidas on seadusandja omal ajal tulnud toime oma põhilise ülesandega pidada sõna ja hoida inimeste turvatunnet.
„Eelnõu peamiseks eesmärgiks on individuaalse huvitatuse ja vastutuse suurendamine pensionisüsteemis,“ kuulutas rahandusministeerium 2001. aasta märtsis. Toonase ministri Siim Kallase sõnul oli kogumispensioni seaduse idee selles, et inimene muutub oma maksete peremeheks ehk kogutud pensioni jääk muutub inimese oma varaks (rahandusministeerium.ee). Omandiõiguse põhimõtet kordas Kallas riigikogu kõnepuldist ka 5. mail 2001: „Te panete sinna 2% ja teie omandiks muutub 6%. See on põhimõtteline suur vahe kogu selles asjas.“
Isiklik vastutus koos eraomandi puutumatuse ja vaba eneseteostusega loovad paremapoolse majanduspoliitika põhialuse. Sellist eesmärki saab ainult kiita. Pensionivara peremees on inimene aga üksnes formaalselt. Omand tekitab omanikutunde üksnes siis, kui vara saab vallata, kasutada ja käsutada. Kogumispensioni üle inimesel selline võim praktiliselt puudub, sest raha on fondihalduri käsutuses.
Koos vara üle otsustusõiguse kadumisega raugeb ajapikku ka omaniku huvi. Nõnda on juhtunud ka pensionivaraga, mida enamik inimesi ammu enam ei taju sellise omandina, millest neil iial kasu võiks olla. 2019. aasta suvel SEB avaldatud uuringust nähtub, et vaid 11% rahvast on uurinud, kui suurt pensioni nad tulevikus saama hakkavad (Postimees, 22.06.2019). Ainuüksi see asjaolu näitab II pensionisamba läbikukkumist.
Ent 2001. aastal lubas Siim Kallase juhitud ministeerium enamatki. Rahvale anti selgelt mõista, et, kogumispension hakkab suurendama inimeste jõukust: „Rahandusministeeriumi hinnangul võimaldab kogumispensioni rakendamine tervikuna säilitada pensionide senise taseme ning soodsa majandusarengu korral (pensionifondide tootlus on suurem kui reaalpalga kasv) võib see perspektiivis kaasa tuua pensionide ostujõu kasvu.“
Millest ministeerium toona rahvale ei rääkinud, on võimalus, et pensionifondide tootlus võib palgakasvule ka alla jääda. Just see on meie majanduses viimase kahe aastakümne jooksul toimunud. Keskmine palk on alates 2001. aastast suurenenud üle nelja korra. Samuti on neljakordselt kasvanud I samba pension. Seevastu II samba pensioni tootlus on sellega võrreldes kaduvväike. Kui paljud meist oleksid pensionifondiga vabatahtlikult ühinenud, kui neid oleks ausalt teavitatud sellest, kuidas nende raha väärtus majanduse kiire kasvamise faasis pensionifondides kahaneb?
Kogumispensioni kohustuslikuks tegemine oli omal ajal seadusandja tõsine viga, mis on viinud eesti inimeste taskust ja riigi majandusest välja üüratu hulga raha. Kellel on õigus eksida ja kes kannab kahju, tahaks siinkohal küsida. Kogumispensioni loomisega on eksinud riik, aga eksimuse maksavad kinni eesti inimesed oma rahaga. Kogumispensionist, mis pidi muutma pensioni isiklikuks varaks, on saanud omandiõiguse paroodia. Pääsetee on kogumispensioni muutmine vabatahtlikuks. Loodan, et riigikohus jätab vastava seadusemuudatuse ka jõusse.
AIVAR KOKK,
riigikogu rahanduskomisjoni esimees,
Isamaaa
