Narva kunstielu käesoleva aasta tähtsamateks sündmusteks said Narva kunstniku Igor Gordini maalide näitus ja linnavalitsuse poolt talle ateljeeruumide eraldamine, mis ajaliselt kokku langesid.
44-aastast Narva kunstnikku Igor Gordinit kutsutakse “inimeseks väljastpoolt meie maailma”. Aeg-ajalt on ta haiglas, seejärel tuleb Narva tagasi, šokeerib rahvast sellega, et käib suvalisel aastaajal mööda linna punatähega budjonnovkas ja ketsides, ajab imelikku juttu, käitub imelikult, kuid heatahtlikult.
Leidis tunnustuse omapärase graafikuna
Viimasel Narva kunstnike päeval tegi Gordin pliiatsijoonistused tõenäoliselt pooltest üritusele saabunud lastest, kandes hetkega paberile nende iseloomulikud jooned oma firmastiilis. Eesti kunstnike hulgas leidis ta tunnustust just omapärase graafikuna. Ta sai esimeseks Eesti Kunstnike Liidu narvalasest liikmeks. See kõik juhtus enne haigestumist.
Esimesed kolmkümmend eluaastat ei erinenud Igor Gordin teistest, kui mitte rääkida tema loomingust. Ta omandas hariduse Moskva Tekstiiliinstituudi tarbekunsti teaduskonnas, kuid oma peamiseks õpetajaks peab Igor vanema põlve kunstnik avangardisti Vitali Kuznetsovi, kes koondas möödunud sajandi kaheksakümnendatel aastatel enda ümber rühma maalimise ning graafikaga tegelenud ning mitteformaalsest kunstist huvitunud narvalasi ja ivangorodlasi.
Möödunud sajandi üheksakümnendatel aastatel töötas Gordin Narva kunstikoolis. Samal ajal jõudis kätte ka tema loomeaktiivsuse tipp – ta tööd järgnesid üksteisele n-ö tööstuslikus mahus, milles ühegi omapära kannatada ei saanud, aga tihti ka väga suurtes mõõtmetes – ülisuured märke ja sümboleid täis linoollõiked, väga hoolega läbi töötatud tušijoonistused.
Sel ajal loodi ka Gordini kullafond, mõnikümmend graafilist tööd, mille ostis kunstnikult ära Narva muuseum. Kahjuks on enamik Gordini tolle aja teostest kaduma läinud.
Parimal juhul võib neid leida erakollektsioonides, sealhulgas neis, mida näitustele ei esitata. Aga halvemal juhul võivad need tööd olla lihtsalt hävitatud.
Ühel hetkel hakkas Gordin neid müüma eimillegi eest, tavataksiga 25 krooni pilt, või lihtsalt juhuslikele inimestele jagama.
Linoollõigete jaoks ei jätku linoleumi
Viimastel aastatel ei töötanud Igor Gordin terviseprobleemide tõttu enam nii viljakalt, eelistades graafikale maalimist, selgitades seda valikut asjaoluga, et maal pole nii töömahukas.
“Inimesed ei hinda graafikute hiiglaslikku tööd. Mina muidugi tegelen graafikaga edasi, kuid mitte nii intensiivselt kui varem,” rääkis Igor Gordin.
“Möödunud sajandi üheksakümnendatel aastatel oli mul palju jõudu, loomingulist energiat ja entusiasmi, kuid ainult entusiasmist ei piisa. Praegu pole mul linoollõigete jaoks linoleumi, aga ega Narvas pole võimalik end kunstiga ka elatada,” tunnistas ta.
Küsisin, et võib-olla peaks ta oma loomingut aktiivsemalt Tallinnas tutvustama, reklaamides seda pealinna galeriides näitustel.
“Ilma rahata ei tule midagi välja,” tõdes kunstnik. “Saali rent normaalsetes Tallinna galeriides maksab vähemalt tuhat eurot kuus. Muidugi on võimalik saada toetust Eesti Kultuurkapitalilt ja mõnelt fondilt veel, kuid ilma isikliku raha mängupanekuta seal näitust organiseerida ei saa,” võttis mees olukorra kokku.
Hiljuti toetas Narva linnavalitsus Igor Gordinit sellega, et eraldas talle kahe kõrge laega avarast toast koosneva ruumi kunagisele Baltijetsi tehasele kuulunud büroohoones. Sinna rajas kunstnik oma ateljee.
“Kõik on normaalne. Kunstnikul peab olema palju ruumi. Ruumi loomingu jaoks. Ma olen väga rahul,” tunnistas Gordin.
Küsimusele, kas temalt võib nüüd suureformaadilisi eksperimente oodata, vastas Igor Gordin, et ta hea meelega tegeleks sellega, kui keegi taolist algatust rahaliselt toetaks. Suurvormide puhul on ikkagi materjalide kulu suurem ja kollektsionääride huvi väiksem, neil pole taolisi teoseid lihtsalt kusagil hoida.
“Mind piirab kogu aeg miski. Näiteks see, et kauplused ei taha pakkuda väga suuri lõuendeid. Tuleb pidevalt millegi või kellegi järgi end seada. Seetõttu ei saa endale praegu täielikku loomingulist vabadust lubada,” väitis ta.
Pidulik näituse sulgemine jäi ära
Igor Gordin oli üks esimestest kunstnikest, kelle tööd olid väljas Tartu Ülikooli Narva kolledži galeriis.
Ta valis oma töödest välja just need, mis on loodud viimasel ajal. Igor ütles, et värv ei jõudnud veel kuivadagi. “Suur osa neist on mind ammu toetava Narva ettevõtja Oleg Fjodorovi kogus,” lisas ta.
Kolledžis aitasid Igoril näitust korraldada tema sõbrad, nende hulgas Nadežda Jurson, kes rõhutas, et näituse jaoks polnud lihtne materjali koguda.
“Probleem on selles, et pildid Igori ateljees ei seisa. Oma tööde müük kollektsionääridele on tema peamine sissetulekuallikas. Saadud tasu eest ostab ta vajalikke kunstitarbeid ning kasutab need kohe ära. Tuleb välja, et müük ja uute piltide loomine on omavahel seotud protsess,” rääkis Jurson.
Näituse avamine kolledžis oli väga tagasihoidlik, inimesi oli vähe, sest reklaami ei olnud piisavalt. Kolledži keldrisaalid on veel vähetuntud näitusepind, et võiks olla kindel – näitust võiksid näha kõik narvalased, keda see võiks huvitada. Kunstniku sõbrad plaanisid seda silmas pidades näituse pidulikku lõpetamist, mis tooks kokku nii kohalikke kui ka kaugemalt pärit kunstihuvilisi.
“Muidugi ei organiseeri tavaliselt keegi spetsiaalseid üritusi näituse sulgemise puhul, kuid miks mitte seda just seekord teha,” arutles Gordin kohe pärast näituse avamist. Kuid idee ei saanud teoks. Igor sattus jälle haiglasse. Loodame, et varsti tuleb ta jälle Narva tagasi ning jätkab tegutsemist oma lemmikala kujutava kunstiga.
Kunstnik ütles, et kavatseb näidata oma äsjavalminud projekti Tallinnas “ühes keskses näitusesaalis”. Millises just, pole praegu teada. See on jälle maal. Kokku 15 pilti, mis on pühendatud kreeka kultuurile, millest Gordini veendumusel kasvas välja kogu avangard. Palju töid on juba valmis. See on rõõmus päikeseline maalikunst, jälle väga gordinlik.
Peale selle rääkis Igor Gordin suure vaimustusega, et avab oma ateljees oma kunstikooli. Ühes toas kunstikooli, aga teises sünagoogi. Kinnitas, et hakkab ise rabiks. Narvalased teavad, et seda ei saa tõsiselt võtta.
i
ROMAN VIKULOV
