Tõepoolest: “Sabani sõlmes Luts” esitleb Tartu Ülikoolis ajakirjandust õppinud ning end nii tõsistes kui ka naljakates ajakirjandus?anrites teostanud Märkat kui andekat sõna- ja mõtteakrobaati, kes võimeline sooritama kõige pöörasemaid hüppeid ühest Lutsu teosest teise ning Lutsu-aegsest Paunverest tänapäeva. “Sabani sõlmes Lutsus” ongi ta loonud omapärase kahetasandilise maailma, milles nood kaks tasandit ? Paunvere ja tänapäeva Eesti oma ? kõige ootamatumates kohtades ja ootamatumal viisil lõikuvad, kutsudes kord esile valusaid torkeid vaataja sotsiaalse närvi pihta, kord lihtsalt lõbusaid naerupahvakuid.
Sellist maailma saab muidugi üles ehitada ainult tekstidele, mida publik tunneb. Aga Lutsu omi tunneb. “Kevade” võib suisa eesti kultuuri tuumtekstide hulka liigitada.
“Luts on igale mõtlevale eestlasele hingelähedane,” arvas esietendusel viibinud Märka. “Mina olen “Kevadest” pärit tegelasi ja motiive nalju kirjutades tihti ära kasutanud. Näitemängu kirjutama asudes lugesin läbi ka mõned minu jaoks vähem tuntud Lutsu teosed: sellised, kust arvasin midagi kasulikku leida olevat. Näidend sai valmis päris ruttu, umbes paari nädalaga. Kaks detaili seisid mul kohe alguses silma ees: esiteks see, et kapsapead otsima hakates leiavad Pliuhkam ja tema pereliikmed voodi alt redutamast hoopis Kuslapi ehk Tiugu, teiseks see, et tükis hakatakse ehitama Vene-Saksa moosijuhet. Muu tuli hiljem.”
Viiest kokku
Vanemuislane Raivo Adlas on harrastustruppidega teatrit teinud mitte ainult Palamusel, vaid ka Tartus, Elvas ja Räpinas. “Sabani sõlmes Lutsus” otsustas ta koos mängima panna kõigi nimetatud truppide ning lisaks veel Palamuse Amatöörteatri kauaaegse koostööpartneri, Jõgeva Linna Teatri näitlejad. Idee iseenesest oli suurepärane, aga katsu sa nii kirjut seltskonda proovideks kokku saada!
Kui üksikuid stseene oli läbi mängitud ka varem, sai lavastaja osadest tervikut kokku panema hakata siiski alles möödunud nädala alguses. Esmaspäevast neljapäevani vihuti küll kaks korda päevas nelja tunni kaupa proovi teha, aga kiirustamise märkidest esietendus paraku ei pääsenud. Polnud ka ime: vaid neli proovipäeva ei anna näitlejale veel kindlustunnet ning ebakindlus pole näitlejale, eriti harrastusnäitlejale esietenduspäeva niigi närvilises õhustikus just kuigi hea kaaslane.
Nii siis kippuski tempo vahetevahel langema ja tekst metsa minema. Tagatipuks jäi ühe sissemagatud lavaletuleku tõttu terve pilt mängimata. Aga publikut see ei häirinud ega saanudki häirida: kust nemad teadsid, mis seal olema pidi või mida ei pidanud. Isegi teksti autor ei pannud, muuseas, pildikadu tähele. Imestas küll, et kuidas see lõpp nii ruttu kätte tuli, aga et terve pilt vahele jäi, kuulis alles lavastajalt.
Lavastaja Adlas oligi vist etenduse lõppedes kõige kurjem mees mänguplatsil, publik oli üsna rõõmus ja rahul, sest nalja sai kõigile äpardustele vaatamata kõvasti. Kui arvestada, et isegi seesugused “lutsuloogid”-arvamusliidrid nagu Palamuse kihelkonnakoolimuuseumi esimene direktor Vaike Lapp ja kauaaegne Palamuse Gümnaasiumi emakeele ja kirjanduse õpetaja Evi Lestal Märka segatud kokteilist vaimustuses olid, võib öelda, et n-ö pühaduserüvetamiseni noor humorist seda segades ei läinud.
Purjus karsklane
Tõtt-öelda oli Märka omas teatavas kohmetuses ja esialgses kidakeelsuses üsna Lutsu moodi. Veel rohkem Lutsu moodi oli aga lavastuses Lutsu mänginud Mati Linno, endine jõgevlane, kes nüüd juba paar aastat Tartus elanud.
“Jõgeval tunti mind rohkem laulumehena, aga Tartus hakkasin, nii imelik kui see ka pole, kuuekümnendal eluaastal näitekunstiga tegelema. Ja nüüd läheb juba viies lavastus,” ütles Mati Linno. “Siinse tüki juures on kõige naljakam see, et olles ise täiskarsklane, pean terve etenduse aja purjus Lutsu kehastama.”
Lihtne polnud ka elvalanna Aire Pajuri ülesanne: tal tuli kehastada naisköster Julk-Jutat, keda Märka on määratlenud kui klerikaal-reaktsioonilist haridustegelast, kes aga lavastaja tahtel vägagi seksikas välja näeb. Tagatipuks ongi Aire tegelikult haridustöötaja: kooli sotsiaalpedagoog nimelt.
“Alguses pidingi kandma talaari ja olema tõeliselt vaga köstriemand, aga siis leidis lavastaja, et sisu ja vormi pikantne vastuolu oleks põnevam, ning nii saingi selga hoopis napima kostüümi,” ütles Aire.
Küsimusele, kas ta ka kodulinnas Elvas, kus kõik teda kui pedagoogi tunnevad, sellist rolli mängida julgeks, vastas Aire, et julgeks küll.
“Intelligentne inimene saab ju lõppude lõpuks aru, kust lõpeb minu roll ja kust algan mina ise,” ütles Aire.
Võimaluse üle teiste Adlase juhendatavate truppide näitlejatega koos mängida oli ta aga väga rõõmus. Küllap olid teisedki näitlejad. Ning loodetavasti said nad laupäevasel ja pühapäevasel etendusel ka omavahelise koostöö paremini käima. Enne kolme augustikuist etendust (need antakse 11., 12. ja 13. kuupäeval) lubas Adlas igatahes veel proove teha.
RIINA MÄGI
