Igatsus taluelu järele meelitas noorpere linnast maale

 

Viimasel ajal on linnastumine taas kõikjal hoogu kogumas. Telepildist võib näha, kuidas suurriikides inimesed  rongitäite kaupa maalt linna õnne otsima sõidavad. Seda enam teeb rõõmu, kui meie noortel vastupidiseks elumuutuseks julgust jagub.

iii

Kahe aasta eest leidis Tõrenurmes Kurista talus kena kodu noor pere, kes kolis siia Tartust.

“Olen maatüdruk ja hing kohe ihkas maale,” lausus perenaine Janne Tiigimäe-Saar. Tundsime mõlemad, et linnaelu ikka ei võlu.” Ka tema abikaasa on maalt pärit, ent vahepeal elati kümme aastat linnas.

Otsustavaks sai ehe talustiil  

“Meil oli valida kolme erineva koha vahel,” rääkis noorperenaine. Elukohta hakati otsima internetist. Abikaasa Mareki jaoks oli oluline, et maja hind nende võimalustele vastaks ja et see oleks stiililt võimalikult lähedane rehielamule.  “See siin jäi kõige esimesena silma, sest on just sellist tüüpi hoone, millel osa puidust, osa maakivist. Ülejäänud kaht varianti, mida ka kaalusime, oli liialt palju nõukogude-aegse stiiliga rikutud. Leidsime, et just siin saame oma mõtteid ning ideid ellu viia. Minu mälestustes oli minu vanavanaisa kodu just selline, ” rääkis Janne. 

Tõrenurme soodsas asukohas

Augustis sai kaks aastat, kui ostutehing teoks tehti. “Tegelikult tundub, nagu oleksime siin juba palju aastaid elanud,” rääkis Janne. “Enne siiakolimist elasime Tartus minu vanaema majas, kus peale vanaema ja meie pere elasid veel minu õed ja mõned üliõpilased,” jutustas perenaine, kelle sõnul on praegune elukoht sobiv ka tema igapäevatööd silmas pidades.  Nimelt tuleb Jannel seoses tööga erinevates Eestimaa paikades käia ja Tõrenurme on geograafiliselt just keskpunktiks. “Tuleb sõita Rakverre, Jõgevale, Mustveesse, Tartusse ja teistessegi linnadesse,” rääkis Janne, kes on elukutselt  näo- ja lõualuukirurg. 

Nukrast aidahoonest mõnusaks suvemajaks

Esialgu käidi uues kodus harva, kuid viimasel talvel elati juba Tõrenurmes. Neid pole heidutanud ka mitmed probleemid, millega uues kodus kokku tuleb puutuda. Kõige õnnetumas olukorras oli alguses elamu vastas asuv endine ait-laudahoone. “Sõbrad, kes seda ehitist kohe pärast majapidamise ostmist nägid, soovitasid selle maha lammutada, sest hoone  seinas haigutas suur auk. Marek aga  kui osavate kätega mees lappis seina ära, pani uksed jälle normaalselt liikuma ja remontis aknad. Nii sündis mõnus suvine ruum, mis veel natuke sättimist vajab. Eelmisel nädalal meisterdasin sinna kangastelgedest voodidki,” rääkis Janne. Tõepoolest, voodite juures võis  kangastelgede detaile ära tunda küll. 

Otse elamu ukse ees on lahtine šahtkaev, ent suvel jääb see kiiresti kuivaks. “Pole meil veel õigeid pesemistingimusigi. Vastutulelikud naabrid on meid ikka enda juurde sauna kutsunud,” kiitis Janne toredaid naabreid. Suvel kasutati kilest ehitatud pesemisruumi, külmal ajal see muidugi tarvitamiskõlblik pole. 

Maakivid ja vanad esemed

Janne hobiks, lausa kireks on maakividest millegi huvitava välja mõtlemine ja meisterdamine. “Kividest erinevate kujundite loomine ja kivide kasutamine elamuümbruse kaunistamiseks on sellised naiste tegemised, millest mehed eriti aru ei saa,” väitis Janne naljaga pooleks, jutustades, kuidas ta maakive, looduslikke materjale ning vanu esemeid appi võttes koduümbrusele kaunimat ilmet püüab luua. Perenaise sõnul asuvad lausa majapidamise ümbruses kivihunnikud, kust ta neid oma ideede teostamiseks korjamas käib. Kivid veab Janne kohale ATV järele haagitud käruga. Janne on käru juba 4-5 korda katkigi sõitnud, ent see tema kirge kiviehitiste vastu veel jahutanud ei ole. “Siia on mul maasikapeenar tehtud,” osutas Janne ühele kividega piiratud tillukesele maalapile. Kividerohkus on tema sõnul majale lisaboonuseks. 

Abikaasa sõnul nägevat maasikapeenart ümbritsev kiviehitis küll rohkem mägionni moodi välja ja ta arvas, et see esimese tugevama tuulega umber kukub. “Ma ehitasin selle hästi tuulise ilmaga ja kui mu kätetöö sellisele ilmale vastu pidas, küll peab siis edasigi,” väitis noorik. Vanad maakivist keldrivaremedki on ära kasutatud ja sinna üks omanäoline paigake rajatud. Majaümbrusest kogutud okstest sai aga püstkoda. Ühed  jalgratastel möödunud külaelanikud  tulnud lausa peremeest hoiatama, et lõkkease olevat majale ohtlikult lähedal. Peremehel tuli siis muretsejatele seletada, et tegemist pole kaugeltki mitte lõkkeasemega. Aga neljal hektaril kasvav muru on peremees Mareki “hingeasi”.”

Vanavara saab maal piisavalt eksponeerida

Keldrivaremeid kaunistavad vanad plekk-kannud. “Oleme mehega mõlemad sellised vanavara kogujad. Varem polnud meil võimalust kogutud kraami kusagil eksponeerida. Siin püüame kogutud esemetele sobiliku paiga leida ja neile sel moel uue elu anda. Osa vanavara on kohale toimetatud Pärnumaal elavate vanemate juurest. “Emad elavad meil Pärnumaal vastamisi, lausa ühe hoovi peal,” rääkis noorperenaine. “Vanu kirste olen saanud ka Haljalas elavalt vanaemalt. Minus tekitavad vaimustust kirstud, tünnid ja ka lehmad. Loomapidamise suhtes pole ma aga meest veel nõusse saanud.  Oleme liikuvad inimesed ja seetõttu on raske loomi majapidamisse võtta. Naabri koer ja kass vahel käivad meid siin vaatamas,” jutustas Janne oma sümpaatiatest ja plaanidest. Tegelikult on neil siiski kana juba majapidamises olnud. Selle tõid neile sõbrad soolaleivakingiks, kuid kahjuks lõppes kodulinnu elu rebase lõugade vahel.  

Meestetöödega hätta ei jää

Janne kätega loodud kivirajatisi jagub nii koduõuele kui ka pisut kaugemale tee äärde. Ühe sellise kohta, mille keskel vanad piimanõud, küsinud üks sõber, kas see rajatis tähistab meiereid? Sealsamas kõrval võib näha kividest ümbritsetud hobuvankrit. Tee ääres paiknevad seest õõnsad puupakud on aga Tõrenurme jõudnud väga omapärasel moel. Janne sõnul pakkunud neid pakke talle üks tartlasest töökaaslane, kes olevat neid lõhkumiseks liiga suurteks pidanud. Sõitiski siis Janne neile pakkudele ühel heal päeval järele. Töökaaslasel läinud imestusest silmad suureks, nähes kenas roosakas kostüümis Jannet, töökindad käes, oma õuel. Küsinud siis, et kus meesterahvas on. “Ma ei tulnud selle pealegi, et  pakkude veeretamiseks meest tarvis on,”   jutustas Kurista talu perenaine. Tänavu korrastati ka sõiduteed, mis nüüd väljapääsu Tallinna-Tartu maanteele märksa mugavamaks muudab. Teetööde käigus tulid välja suured kivimürakad. Janne palus needki kivid meestel tema poolt kätte näidatud kohale maha panna ja nüüd on suured rahnud majapidamist kaunistamas ning möödasõitjate pilku püüdmas. Kivikuhila keskel kõrgub vana kaevupump. Janne sõnul abikaasa küll keelitanud teda, et ta oma plaani katki jätaks, kuid pump sai siiski kivikangru otsa tiritud. “Ei saanud seda päris loodi, aga olen tulemusega sellegipoolest rahul,” hindas Janne ise oma kätetööd. “Ka sellest kaevust vett ka tuleb,” küsinud Jannelt üks külamees. Ju see pisut nöökav küsimus ka väärilise vastuse sai. Janne sõnul ta otseselt kusagil mujal nähtut ei kopeeri, ent eks mingisuguseid mõtteid ja ideid mujal ringi liikudes ikkagi tekib.  

Linnamugavused Tartusse tagasi ei meelita

“Muidugi oleks olnud linnas mugavam edasi elada. Soe vesi, dušš, korralik WC, millest siin võib esialgu veel vaid unistada. Sellegipoolest pole maale ümber asumine meie jaoks midagi šokeerivat,” vaagis Janne linna- ja maaelu plusse ja miinuseid.    Kahel aastal on Janne  proovinud saada kaevu rajamiseks tuge Euroliidu programmidest, kuid seni pole tema ponnistused veel vilja kandnud. Ent ta ei jäta jonni ja lubab asjaga edasi tegelda. Mullu jäi kaevu ehitamiseks raha taotlemine katki sel põhjusel, et eelmise aasta jaanuaris ei omanud noorpere veel Tõrenurmes sissekirjutust.  Nüüd on küll sissekirjutus olemas, ent seekord nõuti, et see peab olema pikemaajalisem. Perenaine arvas, et küllap on toetussummad vähenenud ja nii leiti lihtsalt põhjus, miks jälle toetust taotleda ei saanud. Siiani tuuakse vett naabrite juurest. Eriti toredad naabrid on Anne ja Jüri, kes Saare peret igati abistanud on. Ent nii ei saa ju lõputult elada. Samasugune häda nagu veega, on ka elektriga. “Näiteks veekannu ja soojapuhurit talvel korraga sisse lülitada ei saa. Hea, et pliit ja ahi ikka olemas on,” rääkis Janne, kelle sõnul kasutati esialgu kütteks majaümbrusest kogutud rämpsu ja ehitusprahti. Teisel talvel aitasid head naabrid noorperel juba küttepuid varuda.

“Edaspidi ongi meil mõte, et ehk saame kusagilt tükikese oma metsa,” rääkis perenaine. Mareki unistuseks on metsast nii kütet kui ehitamiseks tarvilikku materjali varuda. Korraliku lipumastigi võiks ju oma metsast leida. Vee- ja elektrimured on praegu siiski peamised.   

Linnamelu tuleb maale järele

Kui veel eelmisel aastal ei tahtnud väike perepoeg Gregor maakodu kuidagi omaks võtta ja teatas, et tema on hoopis linnapoiss, siis nüüd on ta sootuks teisel arvamusel ja peab ennast juba päris maalapseks. Kuid linlik elustiil hakkab  maalgi tasapisi välja lööma. Veel aasta tagasi liikus talumaaga külgneval teed vaid üksikuid sõidukeid. Tänavu, niipea kui  tee korda tehti, on liiklus hoopis tihedamaks muutunud. “Esimene pool aastat oli tõesti selline tunne, nagu elaksimegi metsas koos huntide ja karudega. Nüüd on see eraldatus juba kaduma hakanud,” jutustas perenaine.  Kuigi maaelu pole mugavuste poolest veel linnaeluga kaugeltki võrreldav, ei vahetaks Saare pere  oma uut kodu linnakorteri vastu enam mingil tingimusel.  “Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab — selline on mu põhimõte ikka olnud,” kinnitas Janne.

iii

TOOMAS REINPÕLD

blog comments powered by Disqus