Kuigi aastate jooksul on seltskond ka aeg-ajalt vaheldunud, leidub kuulajaid alati. Enamikul neist ei võimalda kehvaks muutunud silmanägemine enam endal lugeda. Kellel kuulmine halvem, istub ettelugejale lähemal. Mõni vajab raamatukogutuppa jõudmiseks kõrvalist abi. Ühiselt otsustatakse, mida kuulata tahetakse, kas uuemaid uudiseid, midagi huvitavat ajakirjandusest või siis asutakse mõnd raamatut lugema, igal pühapäeval teatud osa. Sellest on saanud justkui omade kohtumine ja ühtlasi vaheldus siinsete elanike päevadele. Ja nagu ettelugeja ise tunnistab, aitab see meeldivalt temagi pühapäevi täita.
Enda ja teiste rõõmuks
Kui Vaike Pärna abikaasa viis aastat tagasi suri, tundusid talle just pühapäevad eriti pikad olevat. Argipäeviti aitas tekkinud tühjust hajutada raamatukogutöö Jõgeva Ühisgümnaasiumis. Sel ajal juhtuski sotsiaalkeskuse Elukaar juhataja Kalle Piiskoppel Vaiket kutsuma maja raamatukogu süstematiseerimisele abiks. Nii see tasapisi algas. Ühe silmanägemise kaotanud memme palvel sai talle üht-teist ette loetud. Siis läks juba nii, et Vaike jäi mõnikord raamatukogutuppa pikemalt kellegagi vestlema ja loetud raamatute või elu üle mõtteid vahetama. Pikapeale kujuneski välja, et Vaike pühapäevi hakkasid täitma lugemistunnid sellessamas omasüstematiseeritud raamatukogus, kuhu ta mõnikord tõi kaasa huvitavat lugemist mujaltki. Raamatuid lugeda on talle endale meeldinud juba õige varasest noorusest peale. Lapsepõlvekodust oli ta kaasa saanud harjumuse raamatuid ka teistele ette lugeda.
Nüüd on Vaike Elukaares juba igapühapäevane külaline, õigemini küll omainimene, sest omavahel ollakse juba päris pikka aega tuttavad. Kui sellesse ringi keegi uus tekib, tuleb ikka jutuks, et kes ta on, kust pärit ja kas teda ka vaatamas käiakse. Enamasti võtab Vaike lugema minnes kaasa pisut külakosti ja maja töötajad keedavad teed. Nii on omavahel mõnusam olla. Siinsed inimesed on palju näinud ning pika elutee lõpul ei suuda enamik oma eluga enam päris iseseisvalt toime tulla. Teretulnud on igaüks, kes hoolib ja päevi pisutki sisukamaks muuta aitab. Vaike leiab, et teistele rõõmu valmistamiseks polegi vaja alati midagi suurt ja erilist. Vahel aitab sellestki, kui on põhjust kedagi või midagi oodata. See on tegelikult lihtne – tuleb minna. Vaike iganädalasest minemisest on saanud õieti vastastikused rõõmud – nii minejale endale kui ka ootajatele. See on olnud ettelugejale ka suurimaks tasuks, sest siin käib ta ju aastaid vabast ajast ja tahtest ning iseenesestmõistetavalt tasuta.
Vaimustunult rääkis Vaike viimatisest jõulupeost, kuhu ta kutsutud oli. Külla tulnud kirikukoor Airi Rütteri juhendamisel, Silja Piiri laululapsed ja Jõgeva Gümnaasiumi peotantsijad andsid kokku tõeliselt kõrgetasemelise kontserdi ning jõuluvana Olavi Annuk jõudis eranditult kõiki kättpidi tervitada ja tugevat tervist soovida. See südantsoojendav jõulupidu jäi kauaks meelde ning andis mõtteainet. “Nii väga tahaks loota, et see headuse ja üksteise eest hoolitsemise vaim ei tärkaks mitte üksnes aasta lõpus, vaid püsiks inimeste hinges läbi aasta. Kui inimene on olude sunnil jäänud üksi ja asunud elama suurde ühiskodusse nagu seda on Elukaar, aitab mõnigi tähelepanuavaldus ja hea soov siin teda palju,” on Vaike kindel.
Kogu elu Jõgeva koolide kütkes
Vaike on Jõgeval sündinud ja kasvanud ning kuulub ka linnavalitsuse juurde loodud 1938. aasta klubisse, see tähendab, et nende hulka, kes on elanud Jõgeval linnaõiguste saamisest peale. Kõik see, mis linnas korda saadetud, on talle alati väga korda läinud. Ta on kirja pannud ka oma mälestusi ja meenutusi nii linna algusaegadest kui ka lapsepõlvekodu naabruses asunud Emmeline Kilgi erakoolist. Mis Jõgeva koolidesse puutub, siis pole ta nende kütkest lahti saanudki, alates sellest, kui ta oma koolitee Mustvee maanteel asuvast koolimajast 1943. aastal algas. Hoopis hiljem on ta alates 1952. aastast kuni tänase päevani töötanud ta teisele poole raudteed toodud koolides nii kantseleis kui ka raamatukogus. Viimatisel kahekümnel aastal, nii kaua kui on eksisteerinud Jõgeva Ühisgümnaasium, on ta olnud selle kooli raamatukogutädi, kellena teda väga paljud tunnevad. Töö raamatukogus on Vaikele ta enda sõnul väga südame järele. Kui aga tütre pere teda Tartusse enda juurde elama on kutsunud, ütleb Vaike ikka, et võõras linnas ta elada ei suudaks.
VAIKE KÄOSAAR
