Litreid kulub hokiturniiril kõvasti. Mitte ainult sellepärast, et neid üle piirete publiku sekka lendaks. Nimelt on igal litril ainult üks kord võimalus mängus väravavõrku sahistada.
Pärast seda, kui väljakukohtunik on väravasse lennanud litri võrgust välja noppinud, viib ta selle sekretariaadi lauda. Seal ootab selleks spetsiaalne inimene, kes litri vastu võtab ning selle valge rätikuga kuivatab. Seejärel tõmbab ta litri servale ümber heleda maalriteibi ning kirjutab sinna trükitähtedega hoolikalt peale kuupäeva, milline mäng ja mitmes värav. Siis asetab ta litri lauaservale järgmist ootama ja olümpiamängude järel rändavad need kõik ajaloo tarvis muuseumi. Nii et ühel litril üks väravavõimalus.
Lähipäevade põhisündmused olümpialinnas keerlevadki jäähoki ümber. Mõlemad hokihallid Adleris, nii Bolšoi kui Šaiba, on olenemata mängust publikust tulvil olnud. Eile hommikul, kui talimängude hokiturniiril hakati selgitama poolfinaliste, räägiti Sotšis vaid jäähokist. Mängude korraldajate jaoks on see elu ja surma küsimus. Nende ridade ilmumisel on tõde jälle sammu võrra selgemaks saanud.
Kuigi Venemaa meeskond jõudis kaheksa hulka, ei ole nende mäng poolehoidjate jaoks just eriti veenev olnud. Raskelt tulnud võidud Sloveenia, Slovakkia ja Norra üle tõelist fänni ei veena. Väravad on tulnud raskelt, kuid nagu tunnistas Venemaa legendaarne hokijuht Vladislav Tretjak, tunnetab meeskond seda suurt vastutuskoormat, mis kipub segama. “Kodus on alati raskem mängida,” sõnas Tretjak enne kohtumist Soomega.
NHL on muutunud mugavustsooniks
Jätkuvalt ei oldud siis veel üle saadud kaotusmängust USA vastu. Kuigi kaalul ei olnud seal otseselt medalid, oli tegu põhimõttelise vastasseisuga. Venemaa – USA rivaliteet, kui rääkida nende suurte gigantide kodustest talimängudest, on viinud nad jäähokis kokku neljal korral. Ja kõik neli korda (1960, 1980, 2002 ja 2014) on peale jäänud ameeriklased. Kahel juhul NSV Liidu, kahel juhul Venemaa koondise vastu. Järelikult on ameeriklased venelastele ebamugavad vastased.
Võib-olla loodavad venelased liigselt oma NHL-i staaridele, sest senised mängud on näidanud, et kastanid on tulest välja toonud hoopis KHL-is mängivad mehed. Hokivaatlejate hinnangul on NHL muutunud omaette elu elavaks mugavustsooniks.
“Ühed ja samad mängijad ja vastased. Kõik tunnevad kõiki ja kõik teenivad suurt raha. Keegi ei taha teist lõhkuda, sest kaalul on raha. Nii aga väheneb võitluslikkus midagi tõestada. Seevastu KHL-is, kus tase pole enam nõrgem, mängitakse rohkem hingega. Seepärast teevad siingi ilma rohkem vaata et KHL-i kui NHL-i staarid,” rääkis Vene hokiajakirjanik Sergei.
Olümpiaturniir ongi juba tõestanud, et NHL-i meeste rohkus meeskonnas ei taga veel edu. Kui Kanada ja USA esindused on koostatud mõistagi sajaprotsendiliselt NHL-i mängijatest, siis teistel koondistel on numbrid juba sootuks erinevad. Rootsi meeskonda kuulub 24, Tšehhil 17, Venemaal 16, Soomel 14, Slovakkial 12, Šveitsil 8, Austrial 3 ning Lätil, Sloveenial ja Norral kõigil vaid üks mängija. Veerandfinaali jõudnud meeskondade põhjal võib kinnitada, et need numbrid iseenesest ei maksa. Väikesed Läti ja Sloveenia on maailma kaheksa tugevama hulgas, Slovakkia ei ole. Üpris tagasihoidliku mulje on seni jätnud Tšehhi meeskond, mis on muide keskmiselt vanuselt turniiri vanim.
Läti meeskonna ime
Päeval, mil Eesti allkirjastas Venemaaga piirilepingu, saatis Läti jäähokimeeskond korda järjekordse ime: play-offi esimeses ringis alistati 3:1 eelmise aasta MM-võistluste hõbe ja Vancouveri taliolümpia poolfinalist Šveits. Seejuures toetas vene publik maruliselt punastes särkides mänginud šveitslasi. Maailma esikaheksasse jõudnud lätlased pidasid aga survele vastu meeskondliku mängu ja esiväravavaht Edgars Masalskise hiilgepartiiga. Seejuures seisab lätlane puurisuul Pärnu lähedal Võistes valmistatud Frontieri hokikepiga.
Enne veerandfinaalmänge avaldatud statistika kohaselt kuulub Masalskis väravavahtide tõrjeprotsendilt (94,59) TOP viide. Kuid seejuures on ta pidanud sel turniiril tõrjuma rohkem pealeviskeid kui ükski tema kolleeg. Kolme mänguga (kaks korda Šveitsi ja korra Tšehhiga) on talle peale visatud 111 korda ning tervelt 105 nendest on Masalskise saagiks langenud.
“Edu oleme saavutanud eelkõige meeskonnamänguga. Teisiti poleks sellisel tasemel võimalik nii kaugele jõuda,” ütles Masalskis ise pärast mängu Šveitsiga tagasihoidlikult.
Ühtset meeskonnavaimu toonitasid teisedki mängijad. “Teine ja kolmas kolmandik olid eriti rasked, kuid saime üksteistelt tuge,” lausus ründaja Herberts Vassiljevs. Siinkohal võiks märkida, et skoori avasid lätlased hetkel, kui pealevisked väravale olid vastase kasuks 10:1.
Jättes kõrvale Läti meeskonna treenerid eesotsas Buffalo Sabersi juhendaja Ted Nolaniga, on jätkuvalt meeskonna mootoriks 41-aastane kapten Sandis Ožolins. Meeskonnas täidab ta justkui õpetava isa rolli, kes rasketel hetkedel jääle läheb ja lõputult kohtunikega diskuteerib. Aga pärast võitu Šveitsi üle kalpsas Ožolins jääl nagu koolinoorte turniiril värava visanu. Muide, üle 40-aastasi tippmängijaid on turniiril teisigi (Teemu Selänne, Jaromir Jagr jt), nii et mõne jõgevalase arvates on tegu vist veteranide võistlusega.
Ožolinsi mänguaeg on kohtumistes jäänud 20 minuti ligi, kusjuures Läti meeskond lühendas alates mängust Rootsiga oluliselt vahetuste aega. Nüüd ollakse jääl korraga keskmiselt 40-46 sekundit. Kiirete vahetuste ja seega tempo hoidmisel on aga esirinnas Kanada ja USA, kelle vahetuste ajad jäävad mängus keskmiselt 30-38 sekundi sisse. Elu on näidanud, et sellest tõuseb ka tulu.
Ja kindlasti väärib Läti kõrval tähelepanu mitmetes sportmängudes maailmas edu saavutav Sloveenia, meeskond, keda mitte just väga ammu võitis ka nüüdseks kapitaalselt mädasohu vajunud Eesti hokimeeskond, enne kui paar aastat hiljem sloveenlastele juba raha eest mäng maha müüdi. Nüüd hakkas aga Sloveenia veerandfinaalis tõsiselt vastu ka Rootsile, murdudes alles viimasel kolmandikul.
i
TIIT LÄÄNE, Sotši
