Neil päevil sündis, et keiser Augustus andis käsu kirjutada üles kogu riigi rahvas. (Luuka 2:1)
Nende sõnadega alustab igal aastal jõululaupäeval kantslikuulutust kirikhärra või -proua. Arvatavasti on neid sõnu kantslist kuulutatud juba vähemalt tuhatkond aastat. Loodetavasti kestab see tava veel tuhatkond. Arvatakse, et tegemist oli esimese teadaoleva rahvaloendusega, kus püüti saada ülevaade, palju Rooma impeeriumis, kus Jeesuslapse lugu kulgeb, inimesi elab.
Igaühel on oma jõululugu. Olen aru saanud, et Eesti inimesed võib jagada kaheks – ühtedeks, kelle jaoks jõulutraditsioon kestis järjepidevalt ka siis, kui see oli taunitud ja teisteks, kelle jaoks see ühel või teisel viisil katkes ja 1988. aastal jätkus sealt, kuhu ta Stalini ja Hruštšovi ning unise Brežnevi ajal pidama jäi.
Vastakad kombed
Ühel juhul käidi vaenu trotsivalt edasi kirikutes, lauldi ja oodati härdalt „Püha ööd“ ja toodi kõige kiuste tuppa jõulukuusk. Öeldi lastele, et mingit näärivana pole olemas ja loeti sinna juurde salm: „Tere, kallis näärivana, kuhu saatsid jõuluvana? Küllap Siberisse vist, sest ta polnud kommunist.“
Tehti 24. detsembrikuu õhtuks verivorsti ja seapraadi. Istuti härdalt ja lauldi või kuulati jõululaule.
Teine seltskond võttis omaks uue aja kombed. Näärivanast sai harda jõuluvana karikatuur, röökiv ja laamendav, kohati isegi räuskavat nalja välja pigistav tola. Jõuluõhtu väärikus asendati vanaaasta ärasaatmise jaskariga. See oli segu hirmust ja alkoholismist, mis nõuka aega kõige täpsemalt võiks kirjeldada ja joomiseks leiti põhjus alati ning joodi ikka mehemoodi.
Nüüd me siis seisame oma riigiga Euroopas. Kuulume ka Euroopa Liitu. Me oleme teadvustanud oma kuulumise väärtusruumi, mis pärineb antiigist ja sealhulgas kristlusest. Kristlus on omakorda alguse saanud tänase Iisraeli territooriumilt. Püha Paulus oli mees, kes seisis selle eest, et õpetus ka tollases tuntud maailmas leviks. Ta saigi hakkama. Ei tasu kunagi unustada, et ka Islam, mida paljud põhjendamatult kardavad, on saanud alguse samast allikast – judaismist, ühe jumala teenimisest.
Euroopa liikus teisi radu
Euroopa, just n-ö vana Euroopa areng on kulgenud enne meie taaskuulumist nende hulka natuke teisi radu kui meie ühiskond. Paljud väärtused, mida on ajaloos kandnud kirikud, on sujuvalt saanud ühiskonna osaks. Paljud ühiskondlikud liikumised kuulutavad headust ja headuse võitu, võrdsust ja teineteise mõistmist, kasutamata kordagi sõna jumal. Väärtused ja eetika on üle võetud. Paljud skeptikud on küsinud, kas see toimib? Ja viibides neis või vaadates neid riike, peame tõdema, et jah, mõistetakse ja püütakse mõista kõiki osapooli, aidata järjele kõiki puudust kannatvaid. Võiks öelda, et see, mida Kristus tegi ühiskonna muutmiseks jumalat appi kutsudes, on saanud tõeks. Jumala osakaal on ajas vähenenud, inimeste enda pingutused ja töö ühiskonna paremaks muutmisel kasvanud.
Meie, kui maadlesime siin nõukaajaga, ei saa sellest enam päris täpselt aru ja see on täitsa mõistetav, kuid kas ka andeksantav? Ühiskond on suur laev, mida on raske pöörata. Mõni arvab, et ei saagi. Nii kummaline on, et jätkuvalt kiputakse meie katkenud traditsiooniga riigis asju äraspidiselt seletama. Konservatiivsus võrdub vihkamisega, parempoolsus kõrkuse ja hammas hamba vastu mentaliteedi ja alavääristamisega. Täpselt nagu see omaaegne näärivana kujul loodud karikatuur jõuluvanast.
Vabadus lihtsalt olla
Ma leian, et inimesed ei pea jõululaupäeval ega ka muidu kirikus käima, kui seda ei soovi, kui see pole omaks saanud. Aga, võiks uurida ja enese jaoks selgeks mõelda, mis pühad tegelikult tähendavad. On’s see siis kohtumine lähedastega või lihtsalt hea ja parema manustamine, üksteisele kingituste tegemine. Värk võiks olla klaar, nagu öeldakse.
Jõululaupäev on kombe järgi alles jõuludeks valmistumine. See pole pärispüha, pühad ja päris pikad sealjuures, seisavad veel peaaegu, et paar nädalat ees. Ega kogu aeg saa ka härdas seisundis püsida, ikka tahaks mõne vimka sisse visata. Õigupoolest leiavad tavaliselt vimkad ise üles. Selleks ju annab meile hiilgava võimaluse vana-aasta ära saatmine. Telekas tehakse ka pulli rohkem kui tavaliselt ja seda ühiskond ootab. Nii on Eestiski võimalik uut ja vana omavahel kombineerida.
Arvatavasti on teil, head jõululehelugejad, kõik kingid muretsetud. Muretsetakse ju kõige eest ja kõige pärast. Nii nagu eesti keeles on võimalik armastada alates hapukapsast ja magamisest kuni kalli abikaasani välja. Olgu kuis on, aga kõige kallim kingitus on aeg. Aeg antud armastada, aeg antud muretseda.
Olgu tänased jõulud, kas siis valged või mustad, vahet pole, ajaks, kus saame kõige kallimatele aega pühendada ja mitte ainult endast rääkides. Kallil jõuluajal katsugem jõululauas üksteist kuulata. Kui kõige kallimatega ka ühte lauda ei satu, ühel või teisel põhjusel, on võimalik helistada, skaipida või kasvõi kirjutada. Laskem kogu see ilm üles kirjutada, iga hing selle sees.
Ilusaid pühi!
INDREK SARAPUU, ajakirjanik
