Kümme karu, neli hunti, üle kümne ilvese ja lugematul hulgal muid suuremaid ja väiksemaid ulukeid küttinud Toomas Soosaare jahitrofeed räägivad Mustvee raamatukogus külastajatele ülipõnevaid lugusid.
Hunt, kelle nahk Mustvee raamatukogu põrandal külastajatele uudistada, oli tegelikult vigastatud loom. “See vana emahunt sai Jõgevamaal haavata, Tartumaal saime ta järgmisel päeval kätte,” rääkis Toomas Soosaar ja tõstis hundi nahal kõigepealt üles parema esikäpa, kus on haavliaugud näha. Looma vasaku tagajala küüned on aga väga pikad. “Vasakpoolne tagajalg oli tal vastu külge ja ei puutunud enam maha, sellest ka pikad küüned. Liiges käis vastu kubemekohta ning nahk on täiesti ära hõõrdunud. Küllap see oli mõni ammune vigastus, ta liikus juba mõnda aega kolmel jalal,” jutustas Soosaar. Kõige kavalam ja raskemini tabatav loom ongi tema sõnul hunt. Lisaks kõigele muule on susi veel ka visa.
Ilves oskab suurepäraselt jahimeest väsitada
Näitusel olnud ilvese lasi Soosaar Omedu metsast 15-16 aastat tagasi. Tegemist oli noore loomaga, kelle koer puu otsa ajas. Kõige suurem ilves, kelle Toomas Soosaar lasknud, kaalus 25 kilo. Ilves ei suuda tema hinnangul väga kiiresti joosta, kuid teeb haake ja petab ning väsitab jahimeest küll korralikult.
Seeneliste seas levinud hirmu, et ilves võiks neid puu otsast rünnata, kummutab Soosaar kohe. “Ilves ei ründa kunagi puu otsast. Ta ründab inimest ainult siis, kui on haavatud ja tal pole enam taganemisteed. Ka marutaudis ilves võib inimest rünnata, aga alati otse, mitte puu otsast.”
Üks ilves sööb aastas ära umbes 60-70 kitse. “Ilves on kiskja ja kui ta satub talvel metskitsekarja lähedusse, siis murrab ta nõrgaks jäänud loomi lihtsalt murdmise pärast. Ilves oma saaki ära ei söö, vaid jätab maha. Sama probleem on söötmispaikadega, kuhu kitsed kogunevad. Kui sinna lähedusse satub üks või kaks ilvest, siis murtakse järjest mitu looma. Üks jahimees rääkis mulle mullu 37-pealisest kitsekarjast, kes tema söödaplatsil käis. Seal lähedal oli ilves, kes murdis enamiku kitsi maha, nii et kevadeks oli neist alles vaid kolm.”
Üle elanud mitu karu rünnakut
Karu, kelle kolp näitusel, kaalus 180 kilo ja oli nelja-viie aastane. Toomas Soosaar on lasknud ka 370 kilo kaalunud metsaoti. “Sellel loomal oli Eesti läbi aegade suuruselt kaheksas kolju,” märkis jahimees, lisades, et on näinud sama suurt, umbes 180-kilost karu, kes oli 38 aastat vana. “Kaalu järgi ei saa looma vanust määrata,” tõdes Soosaar.
Esimese karu lasi ta juba 1987. aastal. “Õnne peab jahis alati olema, aga karujaht käib hoopis teistsuguse loogikaga.”
Karu on teda mitmel korral rünnanud, ka haavatud loom. “Koerad said vahele. Nüüd ei tohi enam koertega karujahti pidada,” nentis Soosaar. Ta rääkis ka, et kui karu saab tabamuse ja see teda kohe ei tapa ega halva, siis vaatab loom alati laskja poole ja ründab.
Toomas Soosaart on rünnanud ka emakaru poegadega. “Kõndisin metsas, kuulsin kaugel justkui laste hääli. Mõtlesin, et olen lähimast majast umbes paari kilomeetri kaugusel. Kõndisin edasi. Olin metsasihil, kus paremal pool kasvasid vaarikad. Seal oligi karuema poegadega. Ükskord tuli ta, prauhti, otse minu poole, tõusis minust meetri-poolteise kaugusel püsti. Ma ei suutnud midagi teha, kangestusin. Siis lasi end uuesti neljale käpale, tõusis veel korra püsti ja möirgas. Seejärel lahkus, kolm poega sabas.”
Soosaar usub, et teda päästis rahulikuks jäämine. “Pead paigale jääma, mitte vehkima. Kui oled üksi metsas, räägi vaikselt ja rahulikult. Mida vaiksem jutt, seda rohkem loom kardab. Kisada ja lärmata ei maksa.” Kui karu ründab, siis tuleb kaitsta kaela, visata end pikali.
Kitsejahti tänavu ei peeta
Rebased on Peipsi kandis praegu veel üsna terved, kärntõbe esineb neil küllaltki vähe. Sama lugu on ka kährikutega. “Jahimehed ei taha neid enam lasta, sest pargitud nahk maksab väga vähe, kopra naha eest saab näiteks seitse eurot. Naha võtmine võtab paar tundi, parkimine on kallis, tegelikult on see miinustega äri. Mina lasen töödelda ja annan nahad ära austusest loomade vastu,” rääkis Soosaar.
Jäneseid on väga väheseks jäänud just rebaste ja kährikute suure arvukuse tõttu. Kui Peipsi ääres veel valget jänest näha võib, siis hall on samahästi kui kadunud. Ka metskitsi on väga vähe alles jäänud ja jahimehed neid tänavu ei küti. Oravaid on samuti vähe, sest nugiseid on palju. Nugis ei saa kätte täiskasvanud oravat, küll aga sööb ta pesast ära pojad.
Põdrale lumerohked ja külmad talved liiga ei teinud, pigem olid soodsad, sest paljudel põdralehmadel on tänavu kaks vasikat. “Põder on kõrge jalaga loom, ta oli talvel üsna paikne, et vähem energiat kulutada, kuid talve elas väga hästi üle,” rääkis Soosaar. Austusest loomade vastu ei peetud talvel ka metsseale jahti.
Toomas Soosaar on enda sõnul koolipoisina näinud raiesmiku ääres söömas väga suurt põdralehma, kelle kõrval suur kolmeharuliste sarvedega põdrapull paistis nagu vasikas. Aastaid tagasi lasi tema kolleeg maha põdrapulli, kelle keha oli samuti väike nagu vasikal, kusjuures pea ja sarved olid suured ja sõrad samuti.
Veel oskab Toomas Soosaar kutsuda põtra samamoodi, nagu teeb seda mees filmis “Vanamees ja põder”. Seda ei tee ta aga kunagi jahi ajal. “Välja tulevad just noored pullid, vanad on kavalamad. Seda kutsungit saab kasutada jooksuajal. Kord tuli aga taolise kutse peale kohale hoopis karu. Seisin vana tiheda kuusiku servas, hakkas juba hämarduma. Tuult ei olnud, minu lõhna ta ei tundnud. Karu tuli väga lähedale, aga siis sai aru, et midagi on viltu, mühatas ja läks minema. Küllap lootis, et põder kutsus vasikat. Ka on üks noor põder mulle nii lähedale tulnud, et kuulsin tema hingamist. Kui ta lausa peale tuleb, siis ei tohi vait jääda, vaid peab just häält tegema, siis läheb loom ära.”
Loomade käitumine muutunud
Jahimehel on erinevates kohtades umbes sada soolakut. Haavapostid, millesse auk sisse puuritud, on püsti pandud ning sinna paneb ta jämedat soola. Vihmavesi uhub soola mööda posti alla ja loomad saavad seda lakkuda. “Kui ma 1991. aastal jäägrina alustasin ja esimesed postid püsti panin, siis ei näidanud metssead nende vastu vähimatki huvi üles. Nüüd närivad sead need postid läbi, nad on moodsamaks muutunud,” rääkis Soosaar.
Väga hästi tunnevad jahimehi ja nende autosid ka rongad, kes võivad suisa 40-aastaseks elada. “Rongad käivad kaasas, kui ma jahile lähen. Nad teavad, et kui pauk käib, siis saavad nemadki oma osa,” rääkis jahimees.
Toomas Soosaar hoolitseb talviti loomade ninaesise eest. Jaht on tema hinnangul kallis hobi. “Kui arvestada kokku vilja, kartuli ja autokütuse hind ja jagada see ulukiliha kilodega, siis tuleb selle liha hind küll väga kõrge,” nentis ta.
25 aastat jahimehena metsas käinud Toomas Soosaare saaki saab vaadata 5. novembrini. Topised on talle valmistanud Hillar ja Ott Koppa.
i
HELVE LAASIK
