Ametiühingute läbirääkimised tööandjatega järgmise aasta alampalga üle algasid eelmisel nädalal. Juba viiendat sügist lepivad töötajaid ja tööandjaid esindavad organisatsioonid ? Ametiühingute Keskliit ja Tööandjate Keskliit ? alampalga kokku omavahel.
Kokkulepitud numbrist väiksemat palka ei tohi maksta ühelegi täistööajaga töötajale. Selle kokkuleppe alusel annab valitsus välja määruse, mis kinnitab uue alampalga. Praegu on alampalk 3000 krooni kuus (17.80 krooni tunnis), eelmisel aastal oli see number 2690 krooni. Kui mullu suurenes alampalk 310 krooni, siis tänavu taotleb EAKL 1050-kroonist tõusu. Miks nii palju ja miks just selline number?
Miks just 4050 krooni?
Eesti tohutust majandusedust räägitakse juba kümmekond aastat. Eriti kiire on areng olnud viimastel aastatel. Äsja teatas statistikaamet, et 2005. aastal jõudis riigi majanduskasv rekordilähedase 10,5 protsendini. Rahandusministeeriumi prognoosi kohaselt kasvab meie majandus tänavugi 9,6 protsenti. Juba kuuldub hääli, et majandust ähvardab oht üle kuumeneda.
Eesti keskmine palk suurenes mullu 10,8%, tänavu prognoositakse kasvuprotsendiks 13,8. Rahandusministeeriumi arvutuste kohaselt jõuab keskmine palk 2007. aastal 10 261 kroonini. Väärib märkimist, et viimasel 7 ? 8 aastal on tegelik areng kõik sedalaadi prognoosid ületanud. Oluline on teada sedagi, et pea 70% kõigist tööinimestest saab keskmisest palgast väiksemat tasu. See üldine statistiline reegel kehtib ka Eestis.
Samal ajal on meil umbes 90 000 töötajat, kes saavad alampalka või kelle palk on otseselt seotud alampalgaga. Teisisõnu, nende põhipalgaks on üleriigiline alampalk, millele võidakse, kuid ei pruugita, maksta teatud lisatasu. Nii ongi alampalga saajate ja nende perede majanduslik olukord kõike muud kui roosiline. Ja täiesti õigustatult küsivad väga paljud inimesed: millal hakkame meie osa saama Eesti majandusedust?
Kui Euroopa Liidus peetakse õiglaseks olukorda, kus alampalk moodustab vähemalt 60 protsenti keskmisest palgast, siis meil ulatus alampalk mullu vaid kolmandikuni keskmisest. Alampalga põhjendamatult suure mahajäämuse ületamiseks keskmisest palgast leppisid ametiühingud ja tööandjad 2001.aastal kokku pikaajalised alampalga tõstmise põhimõtted. Siis püstitati eesmärk, et 2008. aastaks peab alampalk moodustama 41 protsenti keskmisest brutopalgast. Et alampalga tõus ei oleks väga järsk, otsustati edasi liikuda samm-sammult.
Kokkulepe näeb ette, et järgmisel aastal jõuab alampalk tasemele 39,5 protsenti keskmisest. Seega peaks alampalk rahandusministeeriumi keskmise palga prognoosist lähtudes olema 4053 krooni. Nii otsustaski EAKLi juhatus nõuda just 4050-kroonist alampalka.
Palju või vähe?
Hinnangud sellele numbrile on vastakad. Ühed heidavad ametiühingutele ette, et me nii vähe nõuame, teised ütlevad, et meie taotlus on hullumeelselt kõrge. Rida tööandjaid on väitnud, et nii madalaid palku Eestis enam polegi. Paraku pole veel kuhugi kadunud ka sellised ettevõtted, kus töötajail on raskusi isegi praeguse alampalga kättesaamisega. Fakt on aga see, et iga taotlus, millega ametiühingud varasematel aastatel läbirääkimistele on läinud, on tööandjates alati tekitanud tugevat vastuseisu. Ei ole meil tänavugi alust loota kergeid läbirääkimisi, kus tööandjad EAKLi taotlustele vastu ei vaidleks.
Ametiühingud on veendunud, et madalatest palkadest vägisi kinni hoides saevad tööandjad oksa, millel ise istuvad. Ühel hetkel lihtsalt pole enam töötajaid nendele madalapalgalistele kohtadele, sest meie inimesed lahkuvad välismaale, kus nende oskusi rohkem hinnatakse ja töö eest makstakse inimväärset tasu. Kõik me teame, et paljudel erialadel on juba karjuv tööjõupuudus. Kui riik hoolib tulevikust, ei saa normaalseks pidada olukorda, kus oma inimesed kodumaalt lahkuvad ja asemele tuuakse odav tööjõud ida poolt.
Kindlasti ei põhjusta alampalga kasv meie majanduse ülekuumenemist, inflatsiooni ega tööpuudust. Neid demagoogilisi ja eluvõõraid väiteid tõrjume oma läbirääkimistel igal aastal. Kui viie aastaga meil alampalk peaaegu kahekordistus – 2000. aasta 1400 kroonilt mulluse 2690 kroonini, siis hõivatute arv samal ajal mitte ei vähenenud, vaid hoopis kasvas 35 tuhande võrra (veidi enam kui 6%)! Fakt on see, et keskmist palka veavad ülespoole just kõrgemad palgad, mis tõusevad pidevalt ja hoolimata sellest, kuidas suureneb alampalk.
Palgakokkulepetega pannakse kogu maailmas paika miinimumtasu, millest vähem ei saa kellelegi maksta. Kui tegelik palgatase on ametiühingute nõutavast alampalgast tõepoolest kõrgem, siis ei saa ju alampalk kuidagi majandust üle kuumendada! Seega pole ka objektiivset põhjust alampalka iga hinna eest madalal hoida.
Kindlasti tõusevad järgmisel aastal ka pensionid. Valimised tulemas, seda enam on põhjust seda arvata. Rahandusministeeriumi prognoosib 1. aprillist keskmiseks vanaduspensioniks 3490 krooni. Ametiühingute Keskliit on vankumatult seda meelt, et ühegi täiskohaga töötegija sissetulek ei tohi olla väiksem keskmisest pensionist.
Ka 4050 krooni pole veel palk, mille üle hõisata. Inimene, kes teeb iga päev kaheksa tundi tööd, peab saama selle eest tasu, mis võimaldab inimväärset elu. Riigi majandusedust peavad osa saama kõik töötegijad, mitte ainult kõrgepalgalised.
Harri Taliga,
EAKLi esimees
