Inimestel on loodusega seotud töödest romantiline arusaam – muudkui kõnnid looduses ja naudid ümbritsevat. No ja muu hulgas võib ka üht-teist kasulikku teha. Tegelik elu jääb romantikast üsna kaugele, sest vihmas ja tuisus, tuule ja kõrvetava päikese või krõbeda külmaga soos suure lume sees sumbata, et kõik vajalikud näidud kokku korjata, polegi nii lihtne.
Kõigepealt pole vahemaad, mida Eesti Meteoroloogia ja Hüdroloogia Instituudi (EMHI) Tooma sooseire sektori neli töötajat soos peavad läbima, sugugi lapsemäng.
“Kõige kaugemal on Linnusaare hüdromeetriapost, mis asub kuue (edasi-tagasi12) kilomeetri kaugusel. Sinna ei pääsegi muidu ligi kui jalgsi,” märkis EMHI Tooma sooseire sektori juhataja Marju Merila. Toomal töötavad inimesed peavad olema vastupidavad, sest on sunnitud pehmel soopinnasel kõndima, et vaatlusposti jõuda. Ja käia tuleb iga päev, 1. maist kuni 31. oktoobrini suisa kaks korda päevas. Talvel käiakse samuti, kuid osa näite võetakse siis kolme kuni viie päeva tagant.
Ligipääsu võib takistada suurvesi
“Mõnikord läheb päris kaua ja siis olen mina küll lihtsalt tunni näiteks Männikjärve raba vaatetornis olnud ning seejärel ka pärastlõunased näidud võtnud, sest muidu saan soost välja ja hakka kohe tagasi tulema,” rääkis Marju Merila.
Kõige raskem on mõnele vaatluspostile ligi pääseda suurvee ajal. Kuigi siis tuleb sageli läbi vee sumbata, juhtub vahel ka nii, et mõnel päeval ei pääsegi ligi. Siis tuleb oodata ja minna esimesel võimalusel. Sellisel juhul aitab hiljem välja automaatika, andmerida tühjaks ei jää.
Tänavu kevadel oli aga laudtee Männikjärve rabas pärast torni nii kehvas seisus, et Tooma soojaama hüdroloogid enam vaatluskohtadeni ei pääsenud. Marju Merila helistas siis RMK vastavale töötajale, kes raja heakorraga tegelema peaks. Vastuseks sai ta, et vesi on liiga kõrge. “Ehmusin, siis tuleks ju mitu tuhat aastat oodata,” tunnistas ta. Seejärel helistati aga RMKst kohe tagasi ja vabandati ning järgmisel päeval oli laudteed siiski parandatud.
Miks seda kõike vaja on
Sada kaks aastat tagasi asutas Balti Sooparanduse Selts soovaatlusteks Tooma katsejaama. Soode uurimine ilma meteoroloogiliste vaatlusteta olnuks mõeldamatu, sellepärast hakati neid tegema. Praegu on Tooma ainuke soojaam Eestis.
Vaatlusi tehakse selleks, et teadlased saaksid jälgida klimaatilistest tingimustest või inimmõjust tekkinud muutusi rabadel ja rabade kuivendatud äärealadel. Mõõdetakse veetaset kuues üksteisest eemal asuvas hüdromeetriapunktis ja vee äravoolu soost, aurumist soo- ja veepinnalt, vaadeldakse soovete tasemete seost sademete ja külmumisega, võetakse proove vee keemilise koostise määramiseks ja mõõdetakse hapnikusisaldust. Need andmed on olulised, saamaks teada, kuidas nimetatud asjaolud omakorda soo taimestikku ja säilimist mõjutavad. Lisaks hüdroloogilistele vaatlustele viiakse ühel meteoroloogilisel väljakul mineraalmaal ja ühel meteoroloogilisel väljakul rabas läbi ka meteoroloogilisi vaatlusi, alates õhutemperatuuri ja sademete mõõtmisest kuni
Tooma õhutemperatuuri ei mõõdeta Endla rabast, vaid EMHI Tooma mineraalmeteo väljakult. Seal on küll vähem mõõteriistu kui soos, sest põhirõhk on Toomal ikkagi soovaatlustel ja soouuringutel. Meteoroloogiaväljakul töötab automaatika, andmed tulevad arvutisse. Keegi seal vaatamas ei käi, tehnikud jälgivad ainult, et kõik toimiks. Hoopis teistmoodi on aga soos – seal käib kõik käsitsi.
Tooma sooseire sektor tegi aastaid koostööd hollandlastega. Hollandi on merepinnast allpool. Seal on hüdroloogia märkimisväärselt arenenud, kuid looduslikke soid neil endil kahjuks enam ei ole. Möödunud kevadel tulid Hollandi teadlased viimast korda kurbade nägudega koostöö lõppemisest teatama: uurimistööks ei ole lihtsalt enam raha.
Soos asuval vaatlusväljakul mõõdetakse ka maapinna temperatuure, sest niiske pinnas ja mineraalmaal asuv kuiv pinnas on erineva temperatuuriga. Samuti mõõdetakse hetketemperatuuri ning isekirjutaja lintidelt on võimalik välja lugeda maksimum- ja miinimumtemperatuurid. Niiske pinnas jahtub aeglasemalt kui kuivem, soojenemisega on aga vastupidi.
“See on samuti nagu mereäärsete temperatuuridega – kevadel on rannikul kauem jahe, sügisel jälle pikemalt soe. Üldjuhul kipub kuivemas kohas olema ka veidi kõrgem temperatuur,” rääkis Merila. Mõõdetakse kahe meetri kõrguselt, saadud andmete põhjal määratakse õhus sisalduv niiskus ja palju muid komponente.
Sügaval maapinnas muutub temperatuur vähe
Sademed kogunevad vastavasse anumasse, meie soos käimise päeval aga vihma ei sadanud. Ka meteoväljakul kontrollitakse hommikul sademeid, sest neid automaatika täpselt ei fikseeri.
Pinnases mõõdetakse temperatuure eri sügavustel – 20, 40,
Isekirjutaja ehk limnigraaf, millega mõõdetakse soos veepinna taset, töötab ujuki põhimõttel ja osuti joonistab veetaseme liikumise. See mõõteriist töötab nagu vanasti käokell. Isekirjutaja kirjutab üles veepinna liikumised ajaühikus.
Sademeid mõõdab aparaat nimega pluviograaf, mis joonistab lindile antud ajahetkel sadanud koguse. Saab ära määrata saju kestuse, ja kui palju sellel ajahetkel sadas. Kaks aparaati kokku annavad täpselt teada, et näiteks kell 9 hakkas sadama, sademed jõudsid soovetesse näiteks kell 9.10 või ei mõjutanud see kogus üldse soovee taset. Kui eelnevalt on pikalt põuane olnud ning sadu pole kuigi tugev, ei mõju sademed absoluutselt, sest soopind ja taimestik neelavad kõik, mis taevast tuli.
Mõõteanum pole jalgade leotamiseks
Soos on tähtis teada, kui palju vett juurde tuleb, kuhu see jõuab ja kustkaudu ära läheb. Vesi kas läheb maa sisse, voolab soost välja või aurub. Endla rabas on kaks aurumisväljakut ja ühe neist käib selle mõõtmine kaalumise põhimõttel. Maa sees on soomullaga täidetud tünnid, neid kaalutakse iga kindla ajavahemiku järel. Fikseeritakse ka sademete hulk ja nii arvutatakse välja aurumine. Kaalumisprotsess kestab mõnikord päris kaua, seda tööd tehakse mitmekesi, sest üksi pole võimalik.
Tooma hüdroloogid uurivad aurumist ka laugaste kohal. Vee pinnal on aurumine teistsugune kui õhus. Vee pinnalt toimuvat aurumisest saab aimu, kui mõõdetakse ära laukavee temperatuur, vee tase, sademed ja tuule kiirus. Vesi ei jahtu nii kiiresti kui õhk, seetõttu on varahommikul vesi soojem. Selle temperatuuri mõõtmiseks on veetermomeeter, mis reageerib temperatuurimuutustele kohe.
Paraku armastavad mõned soos käivad turistid lauka kohal istuda ja vee temperatuuri ja taseme mõõtmise anumates jalgu leotada. Siis saavad hüdroloogid pisut valed andmed.
On tulnud ette sedagi, et matkajad EMHI mõõteriistu ja kaste prügikastideks peavad. Kõige kurioossem oli lugu, kui üks giid ütles, et sinna võibki prügi jätta. Õnneks juhtusid seda kuulma EMHI töötajad ja see grupp sai põhjaliku õppetunni, kuidas prügiga ümber käia.
Veel mõõdetakse kolmel kõrgusel anemomeetrite abil tuult. Tuule tugevus mängib auramise juures olulist rolli: tugev tuul kuivatab ka näiteks pesu kiiremini, sest vesi aurustub kiiremini.
Veetaseme mõõtmisi tehakse praegu soos 17. mõõtepunktis, lisaks veel soo äärealadel 14 eri sügavusega mõõtekaevus. 31 mõõtepunktist 27-l on sees andurid, neli jäävad kuivaks ja andurid seda ei talu ning tekivad probleemid. Andmed kogutakse korra kuus, käies arvutiga kõik punktid läbi. Mõõtmine käib tunniste intervallidega, automaatika fikseerib näidud.
Talvel saab teada ka lume veevaru
Mitu näitu Marju Merila korraga soos üles kirjutab, ta ei tea, sest pole kunagi statistikat teinud.
Talvel käiakse soo peal lund ja soopinna külmumist mõõtmas. “Meil on teatud marsruudid ja teatud kohad, kus maapinna külmumise mõõtjad sees. Lume puhul mõõdetakse ära paksus ning kaalutakse lume kogus, selleks on spetsiaalne aparaat. Nende kaalumiste põhjal arvutatakse lume veevaru ja tihedus. Selle põhjal koostatakse vastavad tabelid. Sama lugu on maapinna külmumisega, seegi kantakse täpselt tabelitesse ning jälgitakse soopinna külmumist ja sulamist,” rääkis Merila.
Kõik Toomal kogutavad andmed saadetakse Tallinna Eesti Meteoroloogia ja Hüdroloogia Instituuti.
i
HELVE LAASIK
