Kui Reet Kikkas 1960. aastate teisel poolel Jõgeva Keskkooli lõpetas, otsustas ta Tartu Ülikooli keemiat õppima minna.
“Oli parasjagu suur kemiseerimise aeg ja küllap keemia seepärast ahvatlev tundus,” rääkis Reet Kikkas.
Paraku tundus ala ahvatlev paljudele ning keemiaerialale sissesaamiseks jäi Reet Kikkasel ja hulgal teistelgi üritajatel punkte vajaka. Küll aga oli füüsikas vabu kohti ülearu ning ülikool otsustas tekitada füüsika-keemia “hübriideriala”. Nii et kuigi ülikooli astudes ei mõelnud Reet Kikkas ei füüsika õppimise ega ka õpetajaks saamise peale, on ta enam-vähem kogu ülikooli lõpetamisest möödunud aja teeninud leiba füüsikaõpetajana.
“Kui mu poeg aasta tagasi gümnaasiumi lõpetama hakkas, ütlesin talle, et ta peab täpselt teadma, mida ja milleks ta edasi õppida tahab, aga tühja ma seda ise omal ajal nii väga täpselt teadsin,” ütles Reet Kikkas muiates.
9 + 19
Esimeseks ülikoolijärgseks põhitöökohaks sai talle vene õppekeelega Jõgeva 8-klassiline kool, ent kohakaasluse alusel hakkas ta kohe tunde andma ka Jõgeva Kaugõppekeskkoolis. Peatselt sai sellest koolist tema ainus töökoht.
Kaugõppekeskkooli kutsus Reet Kikkase tööle tema vanem õde Marve Siimann, kes oli selle kooli õppealajuhataja ja hilisem direktor. Marve Siimannil kogunes direktoriaastaid selles koolis üheksa, Reet Kikkasel on neid nüüdseks seljataga juba üheksateist. Tõsi, kümmekond neist möödusid nime poolest mitte iseseisva kooli direktori, vaid Jõgeva Keskkooli kaugõppeosakonna juhatajana: täiskasvanutele keskharidust andev kool on 55 tegutsemisaasta jooksul läbi teinud mitmeid sisulisi ja vormilisi muutusi.
“Õde oli mulle esimestel tööaastatel väga suureks toeks ja abiks: ta tegi mulle selgeks, kuidas just selles koolis õpetada tuleks,” ütles Reet Kikkas.
Täiskasvanute koolis õpetamine erineb tema sõnul tunduvalt õpetamisest tavalises päevakoolis. Teistmoodi on juba õpilased. Täiskasvanud õpilaste puhul võib õpetaja loota paremale koostööle ja suuremale iseseisvusele, ent peab olema siis valmis ka õpilast kui isiksust täielikult aktsepteerima (millega pole siinkohal tahetud öelda, et alaealisi päevakooliõpilasi isiksustena aktsepteerima ei peaks!). Teisalt on õpilased väga erineva vanuse ja erineva teadmiste tasemega. Nende puhul, kel õppimispaus pikemaks veninud, tuleb kõigepealt välja selgitada, mida ta varem õpitust mäletab, tuletada koos meelde põhimõisted ning üritada alles siis ainega edasi minna.
Isemoodi on seegi, et koolis käiakse mitte iga päev, vaid paaril-kolmel päeval nädalas.
“Kui tunde on vähe, peab õpetajal ainekava kogu aeg punkt-punktilt silme ees seisma ning ta peab suutma otsustada, mis on olulisem ja mis ebaolulisem ning mille peab kindlasti klassis läbi võtma ja mille võib iseseisvaks tööks jätta,” ütles õpetaja ning lisas, et igaüks täiskasvanute koolis õpetada ei taha ja igaüks sinna ka õpetajaks ei sobi.
Muidu on aga täiskasvanute koolgi nagu kool ikka: õppeained on samad (ainult kehalist kasvatust ja tööõpetust pole), ainekavad, õpikud ja riigieksamid ka. Koolil on omad traditsioonid, üritused ja tegus õpilasomavalitsus, kelle arvamust juhtkond koolielu korraldamisel vägagi aktsepteerib. Ainult lastevanemate koosolekuid selles koolis ei peeta. Imelik oleks pidada ka, kui paljud õpilastest on ise lapsevanemad. Tõsi: teismeliseeas õpilaste (noorim õppur on praegu viieteistkümneaastane) vanematega tuleb õpetajatel vahel siiski suhelda.
Erinevail põhjusil
Täiskasvanute keskkooli sattutakse erinevatel põhjustel. Või õigemini tuleks öelda, et päevakool jääb inimestel pooleli erinevatel põhjustel: kellel ei luba tervis pidevalt koolis käia, kes peab kehva majandusliku olukorra tõttu varakult tööle minema, kel tuleb pisipere eest hoolitsema hakata, kes ei oska teismeliseeas lihtsalt veel hariduse vajalikkusest aru saada jne.
“Nende hulgas, kes lapse sünni tõttu päevakooli pooleli on jätnud, on väga andekaid tüdrukuid. Ja kui vanemad või vanavanemad neil veel lapsi hoida aitavad, suudavad nad täiskasvanute keskkooli hästi lõpetada ja kõrgkooli edasi õppimagi minna,” oli Reet Kikkas veendunud.
Töö ja laste kõrvalt õppimine pole muidugi meelakkumine, eriti juhul, kui tööandja õppimisse hästi ei suhtu.
“Mõnel õpilasel on tulnud pärast koolipäeva lõppu töökohal oma tunnid täis teha ja lõpuks veel kodus lapsi kantseldada,” ütles Reet Kikkas. “Ja paljudel tuleb koolijõudmiseks aeganõudev ja kulukas bussi- või rongisõit ette võtta: kaks kolmandikku meie õpilastest elab väljaspool Jõgeva linna ja paljud koguni väljaspool Jõgeva maakonda. Sõidukulusid ei kompenseeri aga keegi. Pigem vastupidi: erinevalt päevakoolis õppivatest eakaaslastest ei saa meie koolis õppivad teismelised ju ka lastetoetust.”
Kui see mitmekordne koorem siis lõpuks kantud saab ja inimene läbi vaevade küpsustunnistuseni jõuab, on see tohutu rõõm nii temale endale kui ka neile, kes teda õpetanud on.
“See läbi vaevade eesmärgile jõudmistest sündinud rõõm ongi meile, õpetajatele, suurim tasu,” ütles Reet Kikkas.
Kui omal ajal käidi pooliku haridusega inimestel kannul ja suunati nad vaat et sundkorras kaugõppekeskkooli, siis tänapäeval on haridustee jätkamine igaühe enda asi.
“Õpilaste arvu poolest olidki kooli tippajad siis, kui meile õpilasi veel suunati. 1975. aastal oli koolis näiteks 672 õpilast, praegu aga ainult 140. Samas võib öelda, et paari aasta taguse ajaga võrreldes on meie õpilaste arv paarikümne võrra kasvanud, nii et vaatamata välise sunni puudumisele hakatakse hariduse vajadust üha enam tunnetama: poolik haridus ahendab töö leidmise võimalusi, takistab edasiõppimist ja isegi paljudel kursustel osalemist,” tõdes õpetaja Kikkas.
Huvitavad isiksused
Nii et üldjuhul teavad täiskasvanute keskkooli tulnud hästi, milleks nad sinna tulnud on. Ja nende hulgas on päris palju põnevaid isiksusi.
“Paljudele ei sobi päevakool just sellepärast, et nad on lihtsalt keskmisest õpilasest erineva mõttemaailmaga ja iseseisvamad ning neile meeldib oma elu ise korraldada,” ütles Reet Kikkas. “Meie kool neile tavaliselt sobib.”
Eelöeldut arvestades polegi ime, et Jõgeva Täiskasvanute Keskkoolis igal aastal terve ports sisukaid õpilasuurimusi valmis kirjutatakse: möödunud õppeaastal näiteks üksteist. Eesti keele ja kirjanduse alased uurimused valmivad õpetaja Maie Peda ning aja- ja kodulooalased õpetaja Eino Veskise juhendamisel. Väikeseks preemiaks uurimuste kirjutajaile on õpilaskonverentsidel osalemise võimalus.
Maie Peda ja Eino Veskis on täiskasvanute keskkooli raudvara ning tegelikult on selle kooli kaader üldse väga püsiv olnud. Ja n-ö läbijooksjatega olnuks keeruline õppetaset kõrgel hoida. Et täiskasvanute keskkoolist lahkutakse heade mälestustega koolist ja õpetajatest, seda näitavad nii Reet Kikkase poolt lõpuklassi õpilaste hulgas korraldatud kirjalikud küsitlused kui ka see, et vilistlased koolis sagedased külalised on.
“Ja ega ma koolimaja juurest kesklinnagi kunagi nii mindud ei saa, et ükski endine õpilane vastu ei tuleks ja rõõmsalt ei tervitaks: enamik neist, kes aastakümnete jooksul meie koolis käinud, elavad-töötavad ju siinsamas Jõgeval või selle ümbruses,” ütles kauaaegne õpetaja.
Mõistagi pole ei tema ega ükski tema kolleeg õpetaja 24 tundi ööpäevas. Reet Kikkasel on alati aidanud tööpingeid maandada muusika: kunagi laulis ta segakooris Laulik ja sidesõlme naisansamblis, praegu EELK Jõgeva koguduse juures tegutsevas vaimuliku muusika kooris. Kevadest sügiseni armastab ta aga nokitseda pere väikesel aia- ja põllumaalapil, mis asub looduslikult väga kaunis kohas, Laiuse mäe all.
“Seal ununeb seegi ära, et Jõgeva linn üldse olemas on, rääkimata koolist ja sellega seotud muredest,” tunnistas Reet Kikkas.
Mured ja rõõmud
Ja et koolijuhil muresid poleks, seda ei maksa arvata. Üheks murelapseks on Aia tänava koolimaja, kus täiskasvanute keskkool asub ja kus on asunud ka selle kooli eelkäijad. Maja on mitte just kõige värskema väljanägemisega ja külmavõitu ning mis sellest tulevikus üldse saab, pole teada. Samas võib direktor rõõmustada selle üle, et tänu linnavalitsusele ja Tiigrihüppe programmile on täiskasvanute keskkoolilgi lõpuks oma arvutiklass, kus õpilased peale arvutiõpetuse õppimise ka iseseisvalt internetist infot hankida ja koolitöid vormistada saavad.
Arvutiasjanduses on direktoril kooli arvutiõpetuse õpetaja kõrval abiks tema enda poeg Rainer, kes õpib infotehnoloogia kolled?i teisel kursusel.
“Arvutiasjanduses õpetavad munad ju ikka kanu. Rainergi ohib vahel mind õpetades, et “kuidas sa sellest ometi aru ei saa!”. Aga ega ta rohkem kui kaks korda midagi ette ei näita, vaid paneb kõik toimingud punkt-punktilt kirja ja laseb mul iseseisvalt edasi pusida,” ütles Reet Kikkas.
Nii et paistab, et Rainer on pärinud vanemate pedagoogigeenid: ka tema isa Lembit on ju eluaegne õpetaja ? emakeeleõpetaja nimelt. Hetkel töötab ta Sadala Põhikoolis.
Seda, et täiskasvanutele keskharidust andva kooli vajadus kunagi sootuks kaoks, Reet Kikkas ei usu.
“Pooliku haridusega inimesed on Eesti ühiskonnas jätkuvalt probleemiks ja seepärast on ka meie kooli vaja. Kirjutasin kooli arengukavassegi, et oleks vaja välja selgitada pooliku haridusega inimeste hulk Jõgeva linnas, aga siis selgus, et andmebaasi, mille abil seda teha, pole paraku olemaski,” ütles ta.
Nii et tuleb loota ikkagi sellele, et õppurid ise kooli üles leiavad. Ja küll nad leiavad, kui elu ise tagant sunnib.
RIINA MÄGI
